Tõe otsingul

3.osa Kristlase usuteekonnast

“Hei, vend Truu! Kuidas oled sina minust nii kaugele ette jõudnud?”  “Ma pean kiirustama, sest tean, et mind jälitab Inkvisiitor. Tema juba ei rahuldu muu, kui ainult kaebealuse hukkamisega.” Kristlane  võtab kokku viimase jõu, et Truule järele  jõuda. Kuid keegi astus pikkade enesekindlate sammudega veel nende kannul.  Truu ütles: “Väga meeldiv, et meid  rohkem on! Tore on käia ühist teed ja jagada üksteisega oma teekonna kogemusi.” Uus rännukaaslane oli Nimekristlane. Paistis olevat  sümpaatse olemisega inimene, eriti eemalt vaadatuna. “Jah,” ütles Nimekristlane, “Piiblit hindan ka mina. See on raamat täis ajalugu, müstikat ja elutarkust. Seda ei salga ka maailma suurvaimud.” Truu: “Ja pealegi on Piibel meie teejuht igavesse ellu!”  “Just-just! Oma tarkuse ja oma õigusega inimene jumalariiki ei  pääse. Kõik on armust, mitte tegudest!” Nimekristlane osutus mõnusaks teekaaslaseks. Kõiges orienteerus ta suurepäraselt: olgu usuasjus, poliitikas või ka majandusküsimustes. Kristlasele oli siiski kõige põletavamaks igatsuseks kohtumine ülestõusnud Issandaga Taevases Jeruusalemmas. Tema mõtted keerlesid selle ümber. Truule tundus Nimekristlase jutt tüütava lobisemisena. Ta otsustas viia mõttevahetuse asjalikumale pinnale. Truu: “On ju nii, et päästva armu kogemine äratab põlguse, isegi jälestuse patu vastu?”  Nimekristlane: “Mis vahe sellel on, kas mure patu pärast  või patu põlgamine?” Truu: “Oo, vahe on suur! Paljud on patu vastu ja kurvastavad, kui on jälle komistanud, aga tegelikult ei ole patt neile põlastusväärne. Ma ütlen, et inimene  võib rääkida kaunisõnaliselt, kas või inglikeelil, aga ometi  ta ei ole tõeline Jeesuse jünger. Tõsiusklik palvetab:”Anna mulle mõistust, et ma pean su käsuõpetust ja hoian seda kõigest südamest!” Teisedki märkavad, et ta tunnistus vastab tema usule. ”  Nimekristlane: “Teiste üle kohtumõistjaks sul küll ei tarvitse hakata! Ma olen otsekohene inimene: ütlen ausalt, et sinuga on raske suhelda! Aga huvitav, mis sellel laadal niiväga müüa on, et inimesed siis lausa järjekordades trügivad?” Juttu ajades olid nad jõudnud  Tühisuse linna. Seal oli Peltsebul laada korraldanud. Mida kõike ka Tühisuse linnas saada oli! Kulda ja hõbedat, siidi ja purpurpunast  lõuendit, lõhnavat sandlipuud ja elevandiluust nikerdatud asjakesi, vürtse ja palsameid, üldse kõike, mida inimese hing ja tema kõht igatseb.  “Mida teie sooviksite osta?” küsis üks kaupmees meie usurändureilt. “Meie soovime osta tõtt!” ütles Truu.  Ümberseisjad puhkesid naerma.  Hakkas lendama pilkesõnu. Tekkis isegi rüselemine. “Kes tekitab siin segadust?”- ruttas ligi laadaülem, “Kes teie niisugused olete? Kinni siduda ja kohtuniku ette viia!” Kristlane ja Truu vastasid rahulikult  kohtuniku küsimustele. Ütlesid, et kui midagi neile süüks saab panna, siis vast ainult seda, et nad soovisid tõtt osta. Kohtunik kuulutas valjul häälel, et tegemist on hullumeelsetega ja ajas nad  välja. Usurändurite pihta hakkas porikamakaid sadama. Rahvas pilkas ja irvitas, kuidas aga oskas. Usurändurid  vastu ei sõimanud, kannatasid vaikides ja püüdsid linnast välja liikuda. Kuid rahva tunglemise tõttu polnudki see nii lihtne Mõnedel siiski hakkas neist kahju. Neile tundus, et tõe otsijatega käitutakse siin valesti. Nüüd kutsuti kohus kokku. Vannutatud meesteks olid härrad Pime, Valelik, Valgusevihkaja, Nurjatu, Kurjus, Uhkus, Liiderlikkus, Korruptant, Võõraviha, Julmur  ja Käratseja. Truule määrati surmanuhtlus ja selleks oli põletamise  tuleriidal. Kuid enne seda nad veel peksid teda tublisti. Kristlasel, kes kõike seda kohkunult oli jälginud, tuli oma teekonda üksi jätkata. Siiski jooksis keegi linnaelanikest talle järele. Tema soovis Kristlase teekaaslaseks saada. Ta rääkis, et laadaliste hulgas oli palju neid, kes soodsamate võimaluste avanedes tahavad neile järgneda.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Alanduseorust Surmavarjuorgu

Tõus mäele pole kerge. Kuid laskumist Alanduseorgu igaüks  auga  läbi teha ei suudagi; ta tõmbub enesesse, suleb kõigele kõrvad ja siis ei tea ta enam millestki. Kristlane kosutas oma jõudu kaasa antud leiva ja viinamarjamahlaga. Äkki ilmus tema ette mao sarnane olend, kuid sellel olid säravad tiivad. Kristlane põrkus kohkunult mõned sammud tagasi. Aga sõber Truu julgustas teda. Lendav Madu silmitses Kristlast põlastaval pilgul, küsis siis:  “Kust sa tuled ja kuhu minemas oled?” “Tulen Hävingu linnast ja olen teel Siionisse.”  “Hävingu linn kuulub minu valdusalasse. Sa oled minu alamate hulgast. Kuidas sa julged põgeneda oma valitseja alt?” “Jah, ma olen sündinud sinu riigi kodanikuna. Aga et sinu riigi kodanike palgaks on surm, siis mõistliku inimesena ma pidin otsima  väljapääsu. Tegin lepingu Kuningate Kuningaga.” “Mõtlematu tegu! Harilikult tulevad need, kes Kuningate Kuninga teenistusse on astunud, hiljem ikka minu juurde tagasi. Pealegi oled sa juba jõudnud  oma kuningale truudusetu olla.”  “Kuidas nii?” “Ma tean küll, et kohe oma rännaku algul sa taganesid temast ja aelesid Arguse rabas. Pärast jälle langesid patuunne ja kaotasid väärtusliku eseme. Lõukoeri nähes oleksid sa peaaegu tagasi pöördunud…” “See kõik on tõsi, lisaks veel muudki, mis on jäänud nimetamata. Aga minu armuline Kuningas märkas minu hingevalu ja andestas mulle. Aga sina tagane minust, sest mina olen Kuninga teel!” “Sa pead surema!” karjus Lendav Madu. Kristlane märkas  enese pihta sihitud tulist noolt. Ruttu kaitses ta end usukilbiga. Aga nooli hakkas sadama kui rahet. Kristlane sai valusaid haavu. Siis veel kukkus maha mõõk tema käest. Enne kui Madu jõudis talle anda surmahoobi, õnnestus tal see uuesti kätte haarata. Kristlane hüüdis: “Ära sa rõõmusta, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen jälle üles!” Nende sõnadega andis ta  Lendavale Maole  sellise hoobi, et see tiivad tõstis ja kadus. Kristlane ohkas tänutundes: “Aga selles kõiges saame me võimust küll Tema läbi, kes meid on armastanud!”

Paraku jõudis Kristlane oma teekonnal Alanduse orust Surmavarjuorgu. Hall pimedus piiras nähtavust. Vastu tulid kaks meest, nende järeltulijad, kes omal ajal Iisraeli rahvale paha kõnet tõstsid Tõotatud Maa kohta. “Tagasi! Tagasi!” karjusid nad. “Kui teile elu armas on, siis pöörduge tagasi!”  “Mis siis lahti on?” “Olime juba peaaegu Surmavarju oru piirile jõudmas, kui kuulsime karjeid ja hädakisa. Surm kahistas seal hingeahastusse sattunud inimeste kohal oma süngeid tiibu. Meie enam edasi ei lähe. Soovitame teilgi tagasi pöörduda!”  Kristlane käes lahtine mõõk ja tema kõrval sõber Truu astusid siiski edasi. Nad märkasid  teest  paremal sügavat kraavi, kuhu oli aegade  jooksul kukkunud pimedatest juhatatud pimedaid. Paremal pool oli põhjatu raba, kuhu oli kord langenud kuningas Taavet. Kindla-peale oleks ta hukkunud, kui prohvet poleks teda sealt välja kiskunud. Tee nende kraavide vahel oli väga kitsas ja vaevaline. Pimeduse tõttu tuli liikuda äärmise ettevaatlikkusega. Kristlane  võttis appi järelejätmatu palve. Siis arvas ta end kuulvat päris vaenlaste sõjaväge lähenemas. Võib olla oleks mõistlikum tõesti tagasi pöördud?  Kuid mitmest hädast ja raskusest on juba õnnelikult läbi tuldud, tagasiminek võib koguni saatuslikuks saada. Kristlane hüüdis valjul häälel:”Ma tahan kõndida Issanda väes! Langegu tuhat mu kõrval ja kümme tuhat mu paremal käel, aga minu külge see ei puutu!” Ta kuulis kedagi oma läheduses ütlevat:” Ka siis, kui ma käin surmavarju orus ei karda ma kurja, sest et Sina minuga oled!”  Ah-jaa, orus on ju peale tema veel teekäijaid, kes ilmselt endid üksi arvavad olevat, aga lootuse Jumala peale panevad! Vahepeal lööb taevaserv valgeks ja Kristlane mõtleb:” Jumal pöörab surmavarju hommikuks.” Pilku tagasi heites näeb ta, millistest ohtudest on läbi tuldud. Kuid neid on ka veel ees. Oru lõpul on kahel pool teed koopad, kus kükitavad kaks vägilast: Paganlus ja Paavstlus. Mõlemal oli seljataga veretööd kuhjaga. Aga Paganlus süüdistab selles Jumalat ja Paavstlus on endale Talle  maski pähe pannud.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Teekond jätkub.

Ja edasi ma nägin oma unenäos:

Õnnistuse mäe jalamil paiknes Ilutsemise loss. Selle lossi elanikud olid kõik vennad ja õed. Nad võtsid rõõmuga Kristlase eneste keskele. Ja kui palju oli Kristlasel seal õppida! Vend Seadusetundja selgitas talle, kuidas peab istuma-kuidas astuma ja mida ilmtingimata teadma. Õde Laululind pani ta duetti laulma ja vend Moosekant pasunat puhuma. Õde Helde kattis talle laua. Mõned vennad ja õed olid väga vaikse olemisega, kuid pühalike nägudega. Muudkui noogutasid päid. Kristlane jutustas neile: „Ma olin sügavasti veendunud, et Hävingu  linna tabab  varem või hiljem häving tabab. Selles Raamatus on kirjutatud, et meil tuleb põgeneda Siioni mäele, kus asub Igavene Linn.“ Vend Tarkpea küsis: „ Oled sa ehk oled midagi niisugust Hävingu linnast kaasa võtnud, millest sa seal mõnu tundsid?“ „Jah. Pean tunnistama, et vastu minu tahtmist on jäänud minu külge mõned lihalikud mõtted ja kalduvused. Aga nüüd põhjustavad need mulle ainult meelehärmi. Kui see minust oleneks, siis ma ei tegeleks üldse enam nendega. Paraku on nii, et tahan teha head, aga kukub pahasti välja, sest et minus on kurja. Aga kui mulle meelde tuleb see, mida ma nägin ristil, siis tekib minus võitmatu igatsus  näha Siioni mäel elavana Teda, kes minu päästmiseks on surmavalu kannatanud.“ Õde Armastus astub ligi, küsib õrnal häälel:“Oled sa perekonnainimene? On sul naine ja lapsed?“ Kristlane: „Olen. Mul on naine ja neli last.“ Armastus: „Miks sa ei võtnud neid ühes?“ Kristlasele tulevad pisarad silmi: „Nad ei olnud nõus!“ Armastus: „Sa oleks pidanud neile selgitama ja näitama, kui ohtlik on jääda Hävingu linna.“  „Tegin sedagi. Aga nad panid minu juttu naeruks ega uskunud. Naine ei tahtnud  Hävingu linnast lahkuda ja lapsed olid andunud nooruse meeletutele lõbudele.“ „Võibolla siiski tegid sinu enese eluviisid tühjaks sinu sõnad?“ „Muidugi ei ole ma alati toiminud nii kuidas oleks pidanud. Aga minu alaline hool pattu mitte teha pani neid vaid pilkama.“ Armastus kaastundlikult: “ Jah, Kain vihkas oma venda sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga venna teod head. Palveta nende pärast!” Ilutsemise lossi oleks Kristlane meeleldi jäänud alatiseks. Kuid ta ei tohtinud unustada, et on vaid võõras ja majaline maa peal.

Järgmisel päeval jätkas Kristlane oma teekonda. Lahkumisel seadsid õed-vennad ta üleni  relvadesse, sest teekond tõotas tulla ohtlik. Vend Truu tuli temaga kaasa. Kristlane astus pikemad sammud kui Truu. See tegi teda isegi väheke suureliseks. Aga ettevaatamatusest ta komistas ja kukkus. Ei saanudki ise kuidagi üles, Truu pidi teda aitama. Seltsis teed käies ajasid nad sõbralikult juttu. Truu rääkis, et oli kohtunud Lihahimuga, kes on Vana Aadama tütar.  Küll see oli püüdnud teda meelitada oma võrku! “Oleksin peaaegu talle järele andnud, aga mulle tuli meelde hoiatus:” Tema jalad lähevad alla surma.” Ma sulgesin oma silmad, et pääseda ta võrgutavatest pilkudest. Siis hakkas ta mind irvitama, kuid sellest ma ei hoolinud, ei pannud tähelegi. Vana Aadam ise tuli ja pakkus mulle oma kaks teist tütart, Silmahimu ja Elukõrkust, et siis saab minust tema pärija. Võin  abielluda kas ühega neist  või ka kõigi kolmega. Või kui ma tema tütreid ei taha, siis võiksin ehk jääda tema teenistusse. Töö oleks meeldiv – kõigi maailmalõbude pakkumine. Ei puudunud palju, kui oleksin oma nõusoleku andnud, aga mulle tuli veel õigel ajal meelde, et maailma on Tigeda võimuses. Ei tahtnud ma Tigeda orjaks saada. See aga pahandas Vana Aadamat. Kuna ma äraminekuks talle selja pöörasin, siis kargas ta nii vihaselt mu turjast kinni, et pidi tüki mu lihast välja kiskuma. Kisendasin valu pärast:”Oh mind viletsat inimest!” Siis jooksis keegi nagu tuulekiirusel mulle järele ja andis nii tugeva hoobi, et ma poolteadvusetult maha kukkusin. Toibudes hakkasin talt armu paluma, aga tema ütles:”Halastust ma ei tunne!Ma  tunnistan ainult õigust.”See vist oli küll Mooses ise Küllap ta oleks mind surnuks peksnud, kuid keegi, kelle kätes nägin naelahaavu, astus vahele öeldes, et tema ise on maksnud mu võla.” Kristlane ohkab: “See oli küll Jeesus!Jutusta mulle veel oma kogemustest!” Truu räägib talle oma kohtumisest Nurisejaga. See käskinud temal hoiduda läbiminemise eest Alanduse orust. Esiteks kurvastaks sinnaminek väga mu sugulasi Kõrkust, Uhkust, Ilmalikkust ja isegi mu kallist Oma-Mina. Aga ma ütlesin, et kõrkus käib enne langemist ja  tee aule viib läbi alanduse. Siis veel: oma teel sain ma  tuttavaks ka Häbiga. Tema ütles, et ainult minusugused rumalad on lasknud ennast ahvatleda nõudma midagi, millest  õieti ei teata, mis see on. Targemad inimesed, keda kõik imetlevad ja kellest kõik räägivad, ei usu üldse Jumalat. Pealegi tekitavat jumalakartus inimeste vahele lõhesid. Aga mina ütlesin talle:”Häbi, kaugene minust! Just selles, mida Häbi hingepõhjani vihkab, näen mina oma suurimat au. Kui ma nüüd  tunneksin häbi oma Issandast, kuidas ma siis julgen Tema tulemisel Talle silma vaadata! Siis Häbi lahkus.”

 

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Kaduvast maailmast paremale maale

 

/Mõistujutt J.Bunyani „Kristlase usurännak“ järgi/  I osa

Väsinuna teekäimisest heitsin puhkama. Ja ma nägin unes  viletsalt riietatud meest, kellel oli käes raamat ja seljal raske koorem. Mees tegi  raamatu lahti, luges sealt ja hüüdis siis ahastava häälega: „Mis ma pean tegema! – See maailm läheb vastu hukatusele! Meil tuleb siit põgeneda, muidu hukkume kõik…“. Kui mees koju jõudis ja naisele sellest rääkis, arvas naine, et mees on segaseks läinud.  Nii arvasid ka teised, kellele ta  loetust jutustas. Evangelist küsis mehelt: „Mis sul viga on, et sa nii kurvanäoline oled? Saan ma sind milleski aidata?“ „Ma lugesin sellest raamatust, et pean Jumala kohtu alla minema. Jumala kohut mina kardan ja kardan surma ka. Mina tahan elada, aga linn, milles elan, hävitatakse. Kuhu mul siit põgeneda on!“ Evangelist näitas talle kauguses kumavat kitsast väravat – „Mine, koputa sellele väravale ja sulle öeldakse, kuhu minna.“ Mees pani kohe jooksuga minema. Aga naine ja naabrid ruttasid teda taga ajama. Kaks meest võtsid ette ta väevõimuga tagasi tuua. Nende meeste nimed olid Kangekael ja Kergemeel. Nad jõudsid põgenikule järele, aga tema ütles: „Mina Hävituse linna tagasi ei tule! Tulge teie parem minuga kaasa! Otsime seda jäädavat pärandust, mis on meile tallele pandud taevas! Selles minu raamatus on kirjutatud Igavesest Linnast. Kui teid see huvitab, siis lugege ise!“  „Mine oma raamatuga kus seda ja  teist! Kas tuled tagasi või mitte?“ „Ei! Ma olen oma käe adra külge pannud ega vaata enam tagasi.“ Kangekael ütles Kergemeelele:“Lähme meie pealegi koju tagasi. Selliseid poolearuga inimesi on ennegi nähtud.“ Kergemeel ütles: „Aga äkki on see tõsi, millest Kristlane räägib? Mina tahan ka temaga kaasa minna.“

Kahekesi teed käies jõudsid Kergemeel ja Kristlane Arguse raba äärde. Et nad küllalt ettevaatlikud ei olnud, siis kukkusid nad mõlemad soomülkasse sisse. Kuna Kristlasel oli turjal raske koorem, siis vajus ta järjest sügavamale. Kergemeel ahastas: „See nüüd on siis sinu tõotatud maa! Kui mina siit veel eluga  pääsen, siis lähen kohe koju tagasi.“ Seda ta ka tegi. Kristlane aga oli püstihädas. Äkki ilmus sinna Aitaja. See küsis: „Mis sa siin teed? Ulata mulle käsi, ma aitan sind välja! Tubli! Jätka nüüd oma rännakut!“ Kergemeel jõudis  tagasi oma koju Hävituse linna. Ühed ütlesid: „See oli mõistlik mõte, et tagasi tulid!“ Teised jälle: „Va argpüks! Alustas ja jättis pooleli.“ Aga lõpuks hakkasid nad kõik kooris Kristlast põhjama.

Kui Kristlane jõudis kitsa värava juurde, nägi ta sellel kirja: „Koputage, siis teile avatakse!“ Ta koputas üks ja kaks korda. Ukse avas Heatahtlik. Tema küsis:“Kes sa oled ja mis sul vaja?“  „Tulen Hävingu linnast, olen teel Siioni mäele, et pääseda  tulevasest hävingust.“ Heatahtlik tõmbas ta  ruttu väravast sisse, ütles. „Siin lähedal on Peltsebuli loss. Ta on valmis nooli nende pihta laskma, kes kitsa värava juurde  tulevad.“ „Ütle mulle, kuidas ma  võin vabaneda sellest raskest koormast, mis mu hinge ikka alla rõhub!“ „Astu kannatlikult edasi! Seal ristiga mäekünkal on vabastamisepaik. Seal langeb koorem iseenesest su õlgadelt.“

Ristteel kohtas Kristlane Maailmatarka. See temalt pärima: „ Kuhu sa, kulla sõber, sellise raske kandamiga minemas oled? Kuhu sa oma naise ja lapsed jätsid? Kui oma koorma maha paned, on sul kergem käia ja neidki aidata.“ Veel  püüdis Maailmatark kõigutada Kristlase usku tema pühasse Raamatusse.  Maailmatark õpetas: “ Rõhuvast koormast vabanemiseks on maailmas mitmeid  võimalusi! Siit mitte kaugel Korralike Elukommete alevis elab härra Käsumeel. Kui sa just  koju tagasi pöörduda ei taha, siis leiad sa selles alevis tühje elamuid, kuhu võid ka oma naise-lapsed järele tuua.“ Kristlane otsustab nüüd Maailmatarga nõu kuulda võtta. Teel aga komistas ta mitmel korral ja iga kord sähvatasid mäeküljest tema suunas piksenooled. Koorem hakkas teda veel rängemalt rõhuma. Mäe järsud seinad ähvardasid matta ta enda alla. Kristlane kahetses, et oli Maailmatarga juttu kuulda võtnud. Ta kuulis Evangelisti häält: „Käsunooled näitavad, kus komistasid, aga koormast vabanemiseks pead sa jõudma risti alla!“

 

Kristlane rühkis vaevaga üles mäkke viival teel. Poolel mäeküljel nägi ta  teekäijatele puhkepaigaks ehitatud mõnusat lehtlat. Ta istus sinna ja luges oma raamatut. Aga  uni tuli peale. Ta jäi tukkuma ja vajus lõpuks raskesse unne. Raamat kukkus käest maha. Äkki äratas teda vali hääl: „Sina laisk, mine sipelga juurde, vaata tema viise ja saa targaks!“ Kristlane kargas kohkunult püsti ja kiirustas jälle teele.

Teel jooksid kaks meest talle vastu. Need olid Argpüks ja Umbusk. Kristlane küsis: „Sõbrad, mis lahti on? Miks te vales suunas jooksete?“ „Veidi maad siit edasi lamavad teel kaks lõvi. Ei meie sealt julgenud mööda minna.“ Kristlane ütles.“Te teete minu ka araks. Ma tahan vaadata, mis ütleb selle kohta see minu  Raamat.“ Argpüks ja Umbusk lippasid allamäge minema. Kristlane tahtis võtta  raamatu, kuid seda ei olnud enam. Järele mõeldes meenus talle, et oli maganud lehtlas. Kindlasti jäi Raamat sinna. Oh kui palju kallist aega läheb nüüd edasi-tagasi käimisega kaduma! Lehtlas leiabki ta oma raamatu pingi alt. Rõõmupisarais haarab ta selle. Loeb sealt:  „Aga argade ja uskmatute osa on tule ja väävliga põlevas järves!“ Nüüd edasi, et jõuaks enne pimedat mäeharjale! Eespool  kuuldubki lõvide möirgamist. Aga keegi hüüab: „Ära karda! Lõvid on seal ainult selleks, et saaks avalikuks, kellel on usku ja kellel ei ole. Astu aga ettevaatlikult keset teed ja sulle ei juhtu midagi halba.“ Lõvid olid tee kõrval kettides kinni. Rasket koormat kandes jõudis Kristlane viimaks risti alla. Üks pilk  ristile ja koorem kukkus nagu iseenesest ta seljalt maha, veeres kuhugi sügavikku. Rõõmupisarais Kristlasele lähenesid kolm hiilgavat olevust. Esimene ütles talle: „Sinu patud on sulle andeks antud!“  Teine riietas ta puhtasse pidurüüsse. Kolmas aga andis talle pitseeritud tunnistuse ja ütles: „Teed on sul veel palju käia. Kohale jõudes näita see ette!“

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

“Iseendale”

Pihtimusteraamatu “Iseendale” kirjutas Rooma keiser Marcus  Aurelius. Öösel kui uni ära läks hakkas ta mõtisklema. Just nagu omaaegne Babüloonia kuningas Nebukadnetsar. Nebukadnetsarit huvitas see, milliseks kujunevad  olukorrad maailmas pärast teda ja tema riiki. Jumal andis talle vastuse, mille paikapidavust on kinnitanud ajalugu. Marcus Aurelius elas aastatel 121 – 180 pKr. Tema võttis põhimõtteks tegeleda iseenda täiustamisega. Oma maailmavaateks valis ta stoitsismi. Selle koolkonna liikmetega vaidles kunagi apostel Paulus (Ap. 17,18). Pauluse taktitundeline ja hästipõhjendatud esinemine pani mitmed kuulajaist otsustama kristluse kasuks. Aga Marcus Aureliust köitis stoa mõistusepärane  filosoofia ja enesevalitsust rõhutav eluviis. Et kõigesse, mis inimese tahtest ei sõltu, tuleb suhtuda külmaverelise ükskõiksusega. “Kas on võimalik, et selles maailmas poleks ülekohut? Ei ole! Ära siis nõua võimatut.” Ülekohut aga oli Rooma riigis väga palju. Just tema, Marcus Aureliuse, ajal omandasid kristlaste jälitamised perversse ulatuse. Timukasulased, kes teist usku inimeste järele luurasid, neid vangistasid, põletasid, väikesi tüdrukuid ja nõrku rauku elusast peast küpsetasid, tegutsesid ometi keisri teadmisel või isegi käsul. Enesesse süüvinud keiser aga kinnitas, et tema isiklikult pole kunagi piinamiste juures olnud. Ja lõppude-lõpuks: “Kas on siis võimalik, et selles maailmas poleks julmureid?!”  Rasked tagakiusamised olid 177.aastal Lyonis ja Viinis. Lyoni koguduse piiskop Pothinus, üheksakümne aastane mees, astus noorusliku reipusega kohtulaua ette ja tunnistas rõõmsa julgusega oma usust lunastusse Jeesuse Kristuse läbi. “Kes on kristlaste Jumal?” küsis Rooma asehaldur. Pothinus vastas: “Teda saate teie ise  tundma õppida, kui te vaid seda soovite!” Vastus ärritas  kuulajaid. Enesevalitsuse kaotanud mehed tormasid Pothinuse kallale ja peksid ta poolsurnuks. Kahe päeva pärast Pothinus surigi vanglas. Kogudusega liitunud noorelt orjatar Blandinalt nõuti piinamiste abil valetunnistuse andmist kristliku koguduse kohta. Aga Blandina ütles:”Mina olen kristlane. Meie koosolekuil ei tehta mingisugust kõlvatust.” See vihastas ülekuulajaid. Tema piinasid suurendati, kuid ka väljakannatamatutes valudes hüüdis Blandina:”Mina olen kristlane!” Koos Blandinaga visati kiskjate loomade ette koguduse diakon Sanctus  ja Maturus, keda toodi aeglaselt kuumutatavalt raudistmelt. Kuna loomad ei puudutanud nende poolpõlenud veritsevaid ihusid, siis Sanctus ja Maturus tapeti, Blandina aga suleti uuesti vanglasse. Vangistatud kristlaste hulgas  oli ka rooma kodanikuõigustega isikuid. Asehaldur saatis Rooma järelpärimise, mida nendega teha. Keiser Marcus Aurelius vastas, et kui nad kristlusest lahti ei ütle, siis  tuleb nemad tappa mõõgaga. Marcus Aureliuse stoitsistlik filosoofia ei takistanud teda süütuid alamaid hukkamast. Kristlaste kaitseks astus välja Justinus (100-165 ). Ta koostas  vangistatud kristlaste vabastamiseks kaks kaitsekirja. Sellega tõmbas ta tähelepanu enese peale. Marcus Aurelius vastas talle surmaotsusega.  Oma pihtimusteraamatusse aga kirjutas keiser:”Uuri kõigepealt iseennast!” “Peagi sa sured ja sa polegi veel kõigi vastu lahkemeelne olnud ega näe, et mõistus seisneb üksnes õiglases teos…”. See on ikkagi parem resümee, kui  Adolf Hitleri otsus pärast miljonite inimeste hävitamist:” Saksa rahvas pole oma juhti väärt!”  Saksa ohvitseri poolt kirjutatud raamatus “Katastroof Volgal” räägib autor, kuidas temal oli lahinguväljal kaasas perekonna kalli reliikviana Marcus Aureliuse pihtimusteraamat, kuid Stalingradi õudustes rääkis nende vastu veel vaid üks raamat ja see oli Piibel.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Võitlus eestimaalaste usu pärast.

Esimesteks ristiusu levitajateks olid Eestis katoliiklased: rooma-katoliku kirik ja kreeka-katoliku kirik. See oli 13.sajandil ja ega muid ristiusu sekte Eestis sel ajal veel ei olnudki. Luterlus tuli 16.sajandil. Kreeka-katoliku – see on see vene-õigeusk. Rooma-katoliku on rooma-usk, eesotsas paavstiga. Ei saa öelda, et neid Eestisse saabunud ristiusu levitajaid-misjonäre oleks nii väga huvitanud loodusjõudude kummardajate  südamete pööramine Elava Jumala, Looja, austamisele. Me teame, et tegelikult tulid nad maad vallutama. Aga vähemalt väliselt soovisid nad endid näidata õilsamas valguses. Ega vallutajad ei taha  ju endist jätta  muljet  nagu oleksid nad saagiahned röövlid. Aga kahju küll! sellistena nad tegutsesid. Eesti idapoolsed naabrid olid kreeka-usu juba ligi kakssada aastat varem vastu võtnud. Nemad levitasid oma usku idapoolses Eestis. Aga rohkem seisnes see  misjonitöö küll andamite kogumises Novgorodi vürstile. Kiiret levikut sellisel misjonitööl ei olnud. Läänest saabunud ristirüütlid aga olid väga operatiivsed. Nad kasutasid sundi! Kui eestlased-liivlased neile visalt vastu punnisid ja esimesel võimalusel ristimisvee maha pesid, siis kutsuti “misjonitööle” appi taanlased. Kuid neidki huvitas rohkem maa kui rahvas. Nad panid Põhja-Eestile käpa peale ja kuulutasid Harju-,Viru- ja Läänemaa enda omaks. Usukantsideks ehitati võimsad kirikuhooned, kus pühapäeviti jumalateenistused toimuma hakkasid. Paraku pidasid preestrid jutlusi ladina keeles.Need teenistused olid elutud kombetäitmised. Hiljem, pärast luterlikku usupuhastust, olid jutlused saksakeelsed. Linnarahvas oli enamikus sakslased, keel neile probleemiks ei olnud. Eestlastele üldse oli esialgu linnades elamine keelatud. Usupuhastus tõi kaasa Püha Vaimu värskendava tuulepuhangu. Rahumeelselt see kõik muidugi ei läinud, aga et Riia peapiiskop, kelle ülevaatusele allus ka Eestimaa, reformeeritud usule vastupanu ei osutanud, siis tuli katoliiklusel Eestist taganeda. Luterlik usk sai Eesti riigiusuks. Maarahvas muidugi oli esialgu rohkem paganad kui kristlased. 18.sajandi algaastail ründas Venemaa Eestit, mis allus sel ajal Rootsile, sõjaga. Peeter I enesel luterliku usu vastu midagi  ei olnud. Ta ehitas Peterburi linna ja laevastikku. Välismaa töölisi läänest oli seal palju. Peeter käis ise ka nende jumalateenistustel. Ja kui patriarh suri, siis kuulutas ta ennast kirikupeaks. Uusikaupunki rahulepingu üheks tingimuseks oli, et luterlusel ja õigeusu kirikul on võrdsed õigused. Tegelikkuses aga tuli neid lepingutingimusi kõvasti korrigeerida ja nimelt ikka õigeusu kasuks. Saksa “ordnung” (kord) nõudis seaduste tõlgendamises täpsust. 1747.aastal saatis Eestimaa konsistoorium tsaaririigi kohtuministeeriumile järelepärimise, kas luterliku kiriku pastor tohib ristida lapsi, kelle üks vanematest on õigeusuline. Ministeerium saatis selle kirja edasi Pühale Sinodile.  Vastus tuli muidugi eitav. segaabieludest sündinud lapsed  tuleb kasvatada õigeusulisteks. Ja vähe veel sellest: tuleb silmas pidada, et õigeusu kirikust kedagi ära meelitada mõnesse muusse usulahku ei tohi. Kirikuõpetajat, kes sellise “kuritööga” hakkama sai, ähvardas ihunuhtlus, vanglakaristus või koguni Siberisse saatmine,  Aga kui keegi ise soovib õigeusu kirikuga liitumist, siis takistuseks ei ole isegi mitte süüdistus kuritöös. Ainult et selline inimene tuleb tuua vanglast preestri juurde valvurite saatel. Kui õigeusu kiriku liige puudub jumalateenistuselt, siis peab ta maksma rahatrahvi 1.rubla 50 kopikat või, kui tal tõesti raha ei ole, siis saab ta karistuseks 15-40 kepihoopi. Keiser Nikolai I kinnitas, et vene õigeusk on rahva jaoks kõige parem usk. Õigeusu kirikuid Eestisse ehitati ja peeti ülal tsaaririigi kulul. Isegi tasuta maad pakuti neile, kes luterlikust kirikust õigeusku üle tulevad. Lõuna-Eestis tegid seda paljud. Piiblitõdede õpetamist  inimestele tähtsaks ei peetud, sest õigeusus olevat nii palju kirikupühasid ja hingeülendavaid kombetalitusi, et need asendavat õpetuse täielikult. Aga väga ruttu hakkasid inimesed jälle usuvahetust kahetsema. Leebe Aleksander II saatis Eestisse krahv Bobrinski kiriku kaebuste suhtes selgust saama. Talupojad kurtsid, et nad vahetanud usu vaid majanduslikel kaalutlustel ja nüüd ei saavat hing enam rahu. Bobrinski lubas omapoolselt kõik teha, et tema jalge ees põlvitanud inimeste hardaid palveid rahuldada. Kuid see polnud nii lihtne. Vene riigi juhid pelgasid  väga vene pappe. Ainult niipalju ta saavutas, et segaabieludest sündinud laste usu võisid nüüd valida nende vanemad. 18.-19.sajandil hakkas Eestis levima hernhuutlus (vennastekogudus). Luterlik kirik neid ei sallinud. Keisri korraldusel jäi siis nii, et sakslased võivad vennastekoguduse liikmeiks saada, kuid eestlased peavad jääma luterliku koguduse liikmeiks. Vennastekogudus tõi evangeeliumivalguse eesti maarahvale. Piibel tõlgiti eesti keelde. Vaimulik ärkamine tõi eesti rahvale ka rahvusliku ärkamise. Esimest Eesti üldlaulupidu, Tartus 1869.aastal, alustades langes rahvas harduses põlvedele.

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Istu nurgas ja ole vait!

Kas on veel rusuvamat vanale juhile sellest, kui teda enam ei vajata? Räägime  Saksamaa kantslerist Otto von Bismarckist. Ta oli siis veel noor Preisi mõisnik, kui jõudis arusaamale, et midagi peab ette võtma. 19.sajandi Saksamaa kujutas enesest saksa keelt rääkivate riigikeste konglomeraati. Üheks suuremaks oli nende seas Preisimaa. Bismarck unistas: Kui need hertsogkonnad, mis nad ju tegelikult on, üheks suurriigiks ühendada, siis on võimalik luua ka tugev armee. Siis on jõudu soetada kolooniaid Aafrikas ja Aasias, nii nagu seda on naaberriikidel Inglismaal ja Prantsusmaal. Pealegi levitab Prantsusmaa üle Reini jõe oma revolutsioonilist rahutuste vaimu. Neid sotsialiste ei ajenda aga miski muu, kui ainult ahnus ja kadedus paremini elavate kaaskodanike vastu. Isegi Berliinis hakatakse juba nõudma mingeid kodanike põhiõigusi, sest muidu ei saavat rahvas inimväärselt elada. Nõutakse konstitutsiooni. Sellest viimasest küll Preisi kuningas, Wilhelm Friedrich IV, mitte kuuldagi ei taha. Bismarcki arvates  huvitavad üldse kuningat usuasjad hoopis enam kui see Saksamaa huvides vajalik oleks. Põhja-Saksamaa on protestantlik. Lõuna-Saksamaa aga katoliiklik. Kunagise 30-aastase sõja ajal ähvardati tragunid (kutselised sõjaväelased) majutada just  protestantlikesse peredesse. Neid marodööre aga keegi oma majja lasta ei soovinud. Sellepärast luterlus tegi lõunas  tugeva tagasikäigu. “Kui nõnda edasi,” arutles Bismarck, “et troone kõigutatakse ja isegi pikali tõugatakse,  siis on ka Saksamaa valitsejate saatus varsti teada. Niigi on ülemvõim Euroopas Prantsusmaa käes.” Oma mõtteid ei hoidnud Bismarck vaka all. Neid jõudis ka keelele. Kuningas tegi oma valiku – läks hoopis erru. Preisi troonile tõusis Wilhelm I.  Tema oli küll väga kohusetruu ja töökas mees, aga sõjavägi teda mitte ei armastanud. Staabiohvitserid olid nördinud, kui ihnuskoi-Wilhelm pärast paraadi dineele kutsumise asemel taskust võileiva välja võttis. Aastate poolest ei olnud Wilhelm enam noor mees. Sõjaministeerium tegi talle ettepaneku  kutsuda valitsusjuhiks (kantsleriks) Bismarck. Wilhelmile see mees sugugi ei sümpatiseerinud. Kuid ta siiski nõustus. Kuigi vastumeelselt. Oli aasta 1862. Kahe aasta pärast  puhkes sõda, olgugi et Bismarck oma loomult just sõjamees ei olnud. Austriaga koos marssis Preisi Taani vastu. Selle manöövri tulemusena liideti Preisile Schleswig ja Holsteini vürstiriiigid, Hannover, Nassau, Frankfurt ja veel rida teisi. Põhja-Saksa Liiduks ühendatud pisiriigid rahustati maha ja need pidid alistuma Preisimaaga seotud saatusele. 1870.aastal tuli relvad haarata ka Prantsusmaa vastu. Bismarckile toodi teade, et lahingus on langenud tema kaks poega. Ilma saatjaskonnata kiirustas isa neid otsima. Ühe leidis ta talumajast kolmest kuulist haavatuna ja elus oli ka teine poeg. Bismarck: “Mu elu suurim õnn on selles, et Jumal ei võtnud minult ühtegi last!” Ta kirjutas oma naisele:”Kindralid kasutavad siin ära meeste surmapõlgavat vaprust…”. Prantslased kaotasid sõja. Saksa riigi rajamisega täitus sakslaste igivana unistus. Põhimõtteliselt oli poliitika Bismarcki jaoks alati just võimaluste kasutamise kunst. Austriaga sõlmis ta liidu. Itaalia kaasahaaramisega sündis juba kolmikliit.Isegi Türgiga istuti asju arutama ühe laua taha. Tolliliiduga vabastati saksa rahvas tollimaksudest. Paraku õõnestasid vastuolud  katoliku kiriku ja paavstiga sisepoliitikat. Viimastel oli oma eesmärk. Nad tegid kõik, et kindlustada Saksamaa seotust Roomaga. Jupphaaval tuli katoliiklaste vastu suunatud seadused õigustühisteks kuulutada.  Sotsiaaldemokraadid nurisesid, et Bismarckil pole vastutustunnet tehasetööliste  majandusliku olukorra parandamise  suhtes. See aga oli vale, sest tööõnnetusi, invaliidsust, haigust ja kõrget iga  puudutavad seadused olid juba vastu võetud. “Armuand!” põlastas revolutsioonilistest ideedest nakatatud töölisklass. Tunnustust või kiitust kõik need ettevõtmised Bismarckile ei toonud. Keisriks tõusnud Wilhelm II kutsus ta vastust andma, miks ta katoliku saadikud oli vastu võtnud. “Ära peab kuulama kõiki!” õigustas end Bismarck. Wilhelm II otsis põhjust temast vabanemiseks. Noorel valitsejal olid oma plaanid. 1890.aastal saatis  ta Bismarcki erru. Rahvaesindus vaikis, nii nagu ikka sel puhul, kui tulevikus on mängus iseenda karjäär. Pealegi võib mõni suurmees saada  lõpp-kokkuvõttes riigile ka suureks õnnetuseks. Wilhelm II sekkus kõigi maailmajagude asjadesse, mis  viis Saksamaa Esimesse maailmasõtta. Hitleri võimule tulles lahkus Wilhelm II Hollandisse eksiili. Holland keeldus teda välja andmast. Bismarck elas tavalise kodaniku elu oma maakodus. Tema nõuandeid kuulda ei soovitud.

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar