Hunt lambanahas

On ikka hea küll ladusat ja ilmekalt esitatud kõnet kuulata! Ei tüki uni peale ega ole vaeva  teema juurde mõtete koondamisega. Ja kui see kõneleja on veel meeldiva välimusega ja muidu sõbraliku olemisega, siis võiks ta küll, näiteks, kirikuõpetajaks sobida. Paavstiks vast mitte nii väga. Läbi ajaloo on paavstiks eelistatud valida mees, kellel enam ees palju aastaid elada ei ole.  Siis pole põhjust kahelda tema moraalses puhtuses ega hakka ta ka midagi kardinaalselt uut ette võtma. Kõik peab ju püsima kindlaks määratud rööbastes. Parem kui tal poleks ka lihaseid sugulasi, vaid üksnes vaimulikud lapsed. Tegelikult paavstil lapsi olla ei tohiks, sest isegi katoliku preestrid peavad elama tsölibaadis st. nad ei ole abielus. Tänapäeval, muide, on puhkuse ajal preester sellest piirangust vaba. Nii et tänapäeva preestril võib olla ka perekond –  puhkuse ajal. Kardinal Alonso de Borja oli 77 aastane, kui ta 1455 aastal paavstiks valiti. “Peetruse troonile” tõustes võttis ta endale  nimeks Calixtus III. Tõsi, tal oli palju sugulasi, aga loodeti siiski, et vanamees ennast vaos hoiab ega hakka nende elujärje parandamise eesmärgil paremal tasemel olijate rahu segama. Asjatu lootus! Veri on ikka paksem kui vesi. Juba saidki temalt punased kardinalikübarad pähe õepoeg Rodrigo ja tema tädipoeg  Luis Juan de Mila. Rodrigost kui läbilöögivõimelisemast ja taibukamast sai paavsti asekantsler. Arusaadavalt oli sellel kohal vaja lähedast ja ustavat inimest. Kantsleril oli ülevaade Rooma kokkuvoolavast rahast ja ka võimalustest poliitika valdkonnas. Kui näiteks mõni vürst soovis oma abielu lahutada, siis tuli tal selleks paavsti luba hankida, sest rooma kiriku eeskirjad abielu lahutamist aktsepteerida ei saa. Läks aega, mis läks, aga enamasti vürst ikka oma tahtmise sai, muidugi juhul kui tal oli pakkuda soovimisväärseid vastuteeneid. Abielutehingud oli niisiis vahetuskaup. Rodrigo sissetulekud ja auastmed liikusid tõusurada. Ta nimetati Valencia piiskopiks. Nagu arvata võis suri peagi, juba kolme aasta pärast, paavst Calixtus III.  Kardinal Rodrigo valvas ustavalt  tema surivoodi juures. Uueks  paavstiks sai Pius II. Tema oli  olnud oma ajastu üks kuulsamaid humaniste ja kirjanik. Kui tal tuli Rodrigot, kes oli ühel peol daamide ümber lipitsemisega kirikut häbistanud, korrale kutsuda, siis tegi ta seda isalikult manitseval toonil, andes mõista, et kõike võib, aga mitte nii avalikult. Rodrigo kuulas teda alandlikult, pea norus – tunnusmärk, et sobib edutamiseks. Veel vahetusid mõned paavstid ja siis oligi kord Rodrigo Borgia käes. Temast sai see kurikuulus paavst Aleksander VI. Nüüd ei pidanud ta enam varjama ka oma pikaaegse armukese olemasolu, vaid ta andis isegi notariaalse kinnituse oma neljale lapsele isaduse tõestamise kohta. Ja siis see algas: – helde kirikumaade ja ametite jagamine rohkearvulistele sugulastele. See on üksnes vaid kirikule kasuks! kinnitas Rodrigo. Oma armsatele lastele Cesarele ja Lucreziale võimaldas ta kõike, mida rikas kirikuvürstist isa üldse võimaldada võib. Ka naine oli majanduslikult kindlustatud, kuid abieluvoodis asendasid teda nüüd armukesed. Keegi saksa soost vaimulik viis oma kodumaale teate, et uuel paavstil olevat 17  last, kelle heaks ta üksnes elada tahtvatki. Ega ta armukeste lastest küll palju ei hoolinud. Rodrigo Borgia jaoks ei olnud midagi püha. Misjonitöö huvitas teda vast ehk niipalju, kui palju sellest tulu tuleks Kirikuriigile. 1495.aasta lõpul, kui  üleujutus Rooma tänavad kanaliteks muutis, otsustati korraldada, nagu niisugusel puhul ikka, suur palvelitaania, eesotsas  paavstiga. Paavst ei jäänud rahule talle koostatud esimese palvevariandiga. See oli liialt isikustatud: “Taevane Isa, meie oleme valesti käitunud, meie oleme patustanud, vabasta meid sellest karistusest!…“ Selles jäi mulje, nagu esitaks paavst, ennast ka patustajana! Teine variant oli parem. Paavst ikkagi ei ole nagu tavaline inimene – ka mitte Jumala ees!

Aleksander VI Borgia palavaimaks sooviks oli, et poeg Cesarest saaks tema järgija. Cesare oli hea välimusega nooruk. Aleksander VI nimetas ta kardinaliks, seega kõrgeks kirikujuhiks. Kardinal peab olema Jumalale täiesti pühendunud inimene, kellel ei ole enam teed tagasi ilmalikkuse radadele. Selle määramise üle nurisesid paljud, sest Cesare oli kõike muud, kuid mitte usklik. Ka Cesare ise tundis, et kardinali seisus pole tema kutsumus. Mõnede aastate möödudes astus ta tagasi ja isal tuli see poja samm kuidagi välja vabandada. Vaene Lucrezia oli küll isale väga kallis tütar, kuid teda pandi mehele ja lahutati abieludest tema enese tunnetest küsimata. Kuna ta oli ikkagi paavsti tütar, siis pidi paavst väga osav olema kõiki neid manöövreid põhjendama.

Mida veel Aleksander VI kohta öelda? Ta võttis ette suurejoonelisi ehitustöid, pidas palju sõdu. Kui vaja, kasutas ka mürki ja palgamõrvareid. Igast tehingust tuli ta puhtalt välja. Kuid vili, mis „Püha Isa“ eluvalikust kasvas, oli nii halb, et paarkümmend aastat pärast Aleksander VI surma Roomas palverännakul käinud munk-preester Martin Luther pidi tunnistama: „Kui kusagil on põrgu, siis on Rooma selle koha peale ehitatud!“

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Misjonäriks Venemaale

Esimesed adventmisjonärid  saabusid Venemaale Peakonverentsi lähetusel 1886.aastal. Üks neist oli  energiline ja ettevõtlik Ludvig R.Conradi ja teise nimi oli Gerhard Perk. Reisi alustasid nad eri lähtekohtadest, kohtumispaigaks määrasid Odessa. Nad alustasid tööd  Krimmis. Kuid kergelt saavutatav edu neid ees ei oodanud. Sel ajal valitses Venemaal kõva-käeline  keiser Aleksander III. „Ei mingeid võõra usu kuulutajaid! Venemaal on oma usk ja see on vene õigeusk!“Venemaal oli riigikirik. Kes riigikirikust inimesi ära meelitada püüab, see oli riigivaenlane. Kirik ise oli hoolas oma liikmete üle valvet pidama. Liiatigi, et tema taga seisis riigivõim koos politsei, vangla ja külma Siberiga. Aleksander III isa Aleksander II oli küll hästi liberaalne mees, kuid ega seda ei osatud hinnata. Talle tehti mitu atentaati, milledest viimane eesmärgi saavutas. Aleksander III karistas isa tapjaid karmilt. Atentaadi katse tehti ka Aleksander III-le enesele ja üks selle organiseerijaist oli Lenini vend. Keiser lasi oma elu kallale kippujad armutult üles puua. Ei aidanud isegi humaanse krahv Leo Tolstoi  eestpalve. 1894.aastal suri Aleksander III, viiekümnendates eluaastates tugev ja turske mees. Räägiti, et alkoholilembus viis ta enneaegselt hauda. Tema poeg Nikolai II oli pehmeloomuline ega soovinud kellelegi paha, kuid usuasjus oli võim ikkagi kiriku käes ja vene kiriku vastu ei saanud isegi  mitte vene keiser. Noor keisrinna, kes oli saksa printsess, pidi vastu oma südametunnistust jätma luterluse ja astuma vene õigeusku.

Vaimulikkond käsikäes politseiga jälitas neid, kes levitasid adventkirjandust. Kirjandus äratas inimestes huvi piibliuurimise vastu  ja see valmistas pinnase adventjutluste kuulamiseks. Tsaariajal televiisorit, mis inimesest ainult ilmaelu passiivse vaataja teeb, veel ei olnud. Vene külarahvas aga oli suures enamuses kirjaoskamatu. Kuid adventtöö sai oma alguse just saksa keelt kõneleva keskklassi hulgas. Venemaal elas palju sakslasi juba keisrinna Katariina II ajast. Heinrich Löbsack sai esimeseks ordineeritud adventjutlustajaks Venemaal. Kuid üheaegselt adventsõnumiga levitati Venemaal ka marksistlikke ideesid  ja õppivad noored olid nende suhtes vägagi vastuvõtlikud, eriti  just Lõuna-Venemaal ja Kaukaasias. Neid vaimustas mõte luua uus ilma Jumalata maailm. Ka neid jälitati ja ka nemad kannatasid vanglates. Conradi ja Perki tööl oli edu. Kui nad kord äsjarajatud kogudusele Püha õhtusöömaaega jagasid, sisenesid sandarmid. Nad paigutati Perekopi vanglasse. Poolteise kuu pärast nad  siiski vabastati, sest Ameerika saatkond astus nende kaitseks samme.

Misjonärid endid heidutada ei lasknud ja jätkasid tööd. Kuid tagakiusamistega seotud raskused aina rohkenesid. Juba hakati adventkogudusega liitunud vanematelt lapsi ära võtma.

Kuidas on võimalik, et sellistes tingimustes peaks keegi veel julgema adventkogudusega ühineda? Ometi kogudused kasvasid, sest see oli Jumalast äratatud liikumine.

1905.aastal tsaari-Venemaa võpatas. Karta oli, et läheb revolutsiooniks. Ja need riigivõimu kukutajad ei olnud mitte usklikud, keda vaenlastena oldi jälitatud, vaid marksismist innustust saanud noorsugu, monarhismist tüdinenud aadlikud ja segadusse sattunud maanäljased talupojad. Valitsus ilmselt jõudis arusaamale, et lahkusulised ikkagi enesest  riigivõimule ohtu ei kujuta. Pealegi oli vanglatesse poliitkurjategijate jaoks vaja ruumi teha. Tsaari ukaasiga  anti luba vabaks üleminekuks  õigeusust mõnda teise usulahku. Vanglatest vabastati 844 usu pärast  kinnipeetavat.  Teised süüalused jäeti oma karistusi lõpuni kandma. 1909.aasta ülemaailmsel adventkoguduste Peakonverentsil osalesid ka saadikud Venemaalt. Hingetõmbeaeg jäi siiski lühikeseks. Jällegi kaotati trükivabadus ja südametunnistusevabadus. Palvemajad suleti. Algasid jutlustajate arreteerimised, sest revolutsiooniliste väljaastumiste kartuses olid rahva kogunemised keelatud. 1914.aastal algas Esimene maailmasõda. Liitlassuhete tõttu  pidi Venemaa selles osalema. Kuigi keiser ise asus sõjaväe etteotsa, viisid kaotused sõjas tõelise revolutsioonini Venemaal. Nüüd aga jällegi vabastati usu pärast arreteeritud; seekord vabastati ka poliitilised vangid. Kogu Venemaal valitses  raske kaos. Ainult  Peterburi ja Moskva kõrgaadel lõbutses. Ei osatud seda mõeldagi, millised kohutavad aastad neid ees ootasid, kui palju nälga, põgenemist-jälitamist seni, kuni oli tapetud kõik see, mis enne oli au sees ja hinnatud olnud. Uus võim võttis omakorda ette ka adventkoguduse ja üldse usu “väljajuurimise”, kuid misjonäride Conradi ja Perki alustatud tööd tühjaks teha ei saanud. See võsus ja kandis rohket vilja, kuigi läbi suurte kannatusaastate.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

…et aga sügavuse metsaline lahti ei pääseks!

 

Möirgav ja voogav rahvamass –  ega  sellele pole küll miski püha, sest peademere mõistus pole nende peade kontrolli all! „Kui Peterburis rahvas tänavatele valguma hakkas, siis mina katsusin, et kiiresti Eestisse pääseksin,“ jutustas Tõnis Feldmann 1917.aasta revolutsiooni algusest Venemaal. Massipsühhoosis lõhutakse, põletatakse ja tapetakse. Eile veel elati sõbralikult üksteise kõrval, aga täna ollakse valmis hambad naabrile kõrri lööma. Arutut massipsühoosi Sügavuse metsaliseks, millest  räägib Ilm. 11,7-11, arvata tulekski. See Sügavuse metsaline peab oma ohtlikumaks vaenlaseks  „kahte tunnistajat“ (Ilm.11,1-6). Need  tunnistajad on Piibli Vana ja Uus testament, mis inimese tunnete arutut purset vaoshoidmisele kutsuvad. Prantsuse revolutsiooni ajal kanti Pühakirja osi oda otstesse torgatuina Pariisi tänavatel, kõrvuti korravalvurite, riigiametnike ja preestrite maharaiutud peadega. Kui Sügavuse metsaline möllutab, siis massidest kaasaveetavad ei tea isegi, mida nemad just õieti saada tahavad. Pariisi sõjakad naised karjusid: „Leiba!“ Sellesama hüüdega algas ka Veebruarirevolutsioon Peterburi tänavatel 1917.aastal. Need, kellel leiba üleliiagi oli, hoidusid majadesse varjule. Kuid ega nad seal kaitstud olnud. Majadesse tungiti sisse, otsiti arvatavaid süüdlasi. Kuid röövimise iha haaras sissetungijad pea kohe oma lummusesse.  Üks asi muidugi on võimutseda, aga võimul püsida on hoopis midagi muud. Sügavuse metsaline lahendab selle probleemi kõigi nende füüsilise hävitamisega, kes enne võimul ja austatud olid. Ikka metsalise kombed. Ajalugu on selle tõsiasja kinnituseks.

Vene tsaar, võimetu riiki haaranud hullust talitsema, loobus troonist. Aga eluga ta ei pääsenud Ta viidi Siberisse ja lasti seal koos tsarinna ja viie lapsega maha. Ka mööda Eestimaad kihutasid 1917.aastal püssidega mehed regedel, põletasid mõisahooneid ja tapsid taluperemehi

1921.aastal kuulutas tšekaa ülem Felix Dzeržinski, et Venemaal on tsaariaegsed töörahva ekspluateerijad, need rahvavaenlased, võidetud. Ajaleht  Krasnaja Gazeta teatas 1922.aastal, et vene aadel suri süüfilisest tingitud hullumeelsusesse. (G.Smith „Endised inimesed“). Ainult riismed olevatki veel järel. Aga kõik ju teadsid, mis oli nende viimaste aastate jooksul toimunud. Pidevalt jätkuvaid repressioone  oli tarvis siiski õigustada. Töötati välja teooria: Mida edukamalt kulgeb uue,  kommunistliku riigikorra ülesehitamine, seda enam kasvab selle vaenlaste hulk. Järelikult tuleb arvestada „rahvavaenlaste“ füüsilise hävitamise tõsiasjaga.

Prantsuse revolutsioon algas tormijooksuga Pariisi keskvanglale, Bastille´ile. Ega seal leidunudki palju neid, kellele trellide tagant  vabastamise õnn naeratas, ainult seitse inimest. Nende vabastamiseks vanglaülem  rahumeelne mees, tapeti. Saksa filosoof Georg Hegel, sel ajal alles veel teoloogia üliõpilane, paneb kirja  järgmist: „…valitses ülev, liigutav tunne. Maailma oli haaranud enneolematu entusiasmipuhang.“ („21 maailmakuulsat mõtlejat“, 2010) Noored on ikka valmis kõige uudsena tunduvaga kaasa minema.  Hegel sooritas küll oma teoloogiaeksamid, kuid pastoriks ta ei hakanud ja usust Jumalasse ta ka loobus. Mida õudust ajalehed ka prantsuse revolutsiooni kohta kirjutasid, tema, kõrge riigiametniku poeg, otsustas vaimustusega revolutsiooniliste jõududega liituda, et maailma uueks looma hakata. Anarhism, millel oli ka tol ajal küllalt palju pooldajaid, Hegelit ei ahvatlenud. Anarhist ainult lõhub, targemat ta ei mõista. Kui revolutsiooniline tõus Prantsusmaal selle juhtide vastastikuse tapmisega kulminatsioonipunkti jõudis ja siis languse tundemärke ilmutama hakkas, vaibus ka Hegeli revolutsioonivaimustus. Jälle pöördusid ta  mõtted kristlusele, siiski rohkem selle usulis-eetilise külje poole.

Vihased uue korra loojad, kes reeglina ise „kastaneid tulest välja tooma“ ei hakka, haaravad  tavaliselt parajal  hetkel võimu ja pärast kõige  võimukamate verisel kombel väljaselgitamist, meeled pisut rahunevad. Asjade käik kujuneb nii, et tasapisi  rikkad saavad jälle rikkamaks ja need kunagisest massipsühhoosist kaasaveetavad  jäävad aina vaesemaks. Paar aastat pärast  Prantsuse revolutsiooni tõsteti kirik jälle au sisse. Tegutsema hakkasid esimesed suured piibliseltsid. Nende eesmärgiks oli viia Piibel igasse kodusse. Täpselt nii, nagu on kirjutatud Ilm.11,11.12

 

 

 

 

 

 

Kunagi Eesti esimese vabariigi ajal olevat korraldatud avalik küsitlus, kuidas kõige  tõhusamalt abieluõnne säilitada. Parimaks hinnati ühe naise vastust: „Toida metsalist hästi!“

Tõepoolest,  prantsuse verine revolutsioon 18 sajandi lõpuaastail sai alguse just leiva puudusest; revolutsioon Venemaal  aga hoopis kaotustest sõjas. Kummagil aga oli oma pikem eellugu, tegelik põhjus.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Isa,sinu tahtmine sündigu!

 

Taevane Isa soovib inimesele parimat. Ta on meie looja ja lunastaja. Aga meie oma lühinägelikkuses ajame talle vahel oma soove peale.

Vene viimane keisrinna palvetas palju. Niipalju, et tal tekkisid tugevad peavalud. Ta soovis nimelt poega. Selles soovis polnud ju midagi halba. Piiblis on kirjutatud Annast, kes ka nuttis ja palus poega. Anna isegi andis tõotuse, et kui Jumal kingib talle poja, siis pühendab ta selle täiesti Jumalale. Poeg sündis, Jumal oli palvet kuulnud.  Kui see poiss oli ema rinnast võõrutatud, siis Anna andis ta ülempreester Eeli hoole alla. See oli emasüdamele raske ohver, sest võib arvata, kui kallis see laps temale oli. Kord aastas käis Anna poega külastamas ja viis  talle siis alati uued rõivad. Anna pidas oma sõna. Ta oleks võinud hakata mõtlema: “Sel Eelil endal on nii pahade kommetega pojad! Rikuvad veel minu pojakese ära. Ma ikka parem kasvatan teda ise!“ Paljud tõotusi andnud inimesed püüavad oma lubadusi rikkudes endid taolisi ettekäändeid tuues välja vabandada.

 Anna pojast kasvas kuulus prohvet Saamuel. Ei läinud see poiss kaasa Eeli poegade kõlvatute tegudega. Ta kuuletus Eeli headele õpetustele. Eeli noomis oma poegi. Ütles: „Miks te teete niisuguseid halbu asju, milledest ma kõigest sellelt rahvalt kuulen?…“ (1.Sm. 2, 23.24.)

Aga tema poisid ei kuulanud isa sõna. Vahel emad varjavad isa eest pojakese tempusid, kardavad, et isa ehk karistab liiga kõvasti. Emad annavad poegadele raha, mille kulutamise kohta neil enamasti kontrolli ei ole. Pojad kasutavad seda raha mõnuainete ostmiseks. Milleks siis ikka, sest  süüa annavad vanemad neile nii-kui-nii!

 

Aga kuidas jäi lugu vene keisrinnaga? Talle sündis tütar, siis teine tütar. Ja kolmas laps oli ka tütar! Ometi vajas Venemaa troonipärijat, tulevast keisrit! Pärast keisrinna Katariina II oli vastu võetud seadus, et Venemaa troonil tohivad olla ainult meessoost isikud. Kuid temal ikka tütred! Jumal mitte  palveid kuulda ei võtnud. Kes ometi aitaks, kui arstid ka ei suuda aidata? Nüüd  lähenes keisrinnale salakaval Hingevaenlane oma pakkumisega: „Mina aitan! Sa soovid troonipärijat? Tema saamiseks pole midagi lihtsamat. Tuleb vaid leida inimene, kelle vägevaid palveid Jumal kuuleb!“   Esimene selline tegelane leiti Prantsusmaalt. See oli kuulus imetegija. „Ära karda, ta ei ole nõid! Ta on kristlane. Imesid teeb ta  mitte oma väest, vaid Jumala abiga.“ Siiski, ka neljas laps oli tütar.

Tarvis oli kedagi veel vägevamat. Keisrinnale räägiti, et vagad hullud võivad imesid korda saata; tuleb vaid nende  arusaamatuna tunduvast jutupodinast osata välja lugeda sõnumeid Jumalalt. Need õndsakesed mõjusid siiski keisrinnale tüütavalt. Ei aidanud ka soovitus minna noorkuu ajal äikese ilmaga jõkke suplema (!).

 Kroonlinnas elas 19.sajandi algaastail pühamees Serafim, kelle kuulsus levis üle kogu Venemaa.  Tema suutis tulevikku ette kuulutada ja raskemaidki tõbesid ravida, aga kahjuks oli ta 1833.aastal  Sarovis surnud. Keiser ja keisrinna otsustasid teha palverännaku Sarovisse, minna selle pühamehe säilmeid kummardama. Ehk aitavad needki! Keiserlik paar viibis Sarovis kolm päeva, paluti pühalt Serafimilt poega. Ja järgmine laps oligi poeg! Revolutsiooni ajal selle pühaku tegusad säilmed kaevati välja ja konfiskeeriti võimude poolt. Seitsekümmend aastat olid need jäljetult kadunud, aga siis leiti nad Kaasani peakiriku keldrist. Serafim kanoniseeriti ja kanti pühakute nimistusse.

Pojaga tuli muresid oi-kui-palju! Tema kaasasündinud haigust, hemofiliat, ei suutnud jällegi ravida ükski arst. See haigus pärandatakse emade kaudu just meessoost järeltulijatele. Keisrinnal oli nüüd tarvis jälle imetegijat. Õukonna ebausklike daamide vahendusel leiti Siberist talumees Rasputin. Tema tegi poisile tammekoorevanne ja oskas maha rahustada ka hüsteerilist keisrinnat. Naiivne Rasputin lasi Peterburis end kaasa tõmmata

kõrgseltskonna kõlvatusist. Oli sõja aeg. Poliitika vajas ka teadmamehi ja selle hammaste vahele Rasputin jäi. Keisripere tapeti revolutsionääride poolt – viimseni! – keiser, keisrinna, neli tütart ja see paljupalutud pojake.

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Juut ja kristlane tsaari-Venemaal

Öeldakse, et juut suhtub kristlasesse nagu juut, aga kristlane ei suhtu juuti nagu kristlane.

Juudid on oma kauaoodatud Messia tapmise eest läbi ajaloo raskesti karistada saanud. Ka end  kristlaseks pidavatel inimestel pole kergesti läinud. Kurjuse Vaim, kui see lahti pääseb, siis ihkab ta vaid hävitada ja tappa

Esimese maailmasõja eel, 1880-ndatel aastatel, sagenesid Venemaal juutide pogrommid. Keiser Aleksander III juute ei sallinud. Selleks oli ka põhjusi. Saksa majandusteaduse professor Karl Marx, rahvuselt juut, levitas oma maailma-uuenduslikke vaateid. Marxi vanemad olid küll ristiusu vastu võtnud, kuid silmakirjalikult, majanduslikel kaalutlustel. Nende poeg aga ei soovinud midagi teada ei juudiusust ega ristiusust. Juudid Venemaal suhtusid marksistlikesse ideedesse pooldavalt. Järelikult olid juudid valitsevale riigikorrale ohtlikud. Nad olid ka tõesti tulevase revolutsiooni esirinnas.  Keskajast pärineva juute diskrimineerivate seaduste põhjal ei tohtinud juut Euroopas maad omada. Nii tuli neil tegeleda äritsemisega, käsitööga ja advokaatidena. Pogrommidega rüüstati juutide kodusid, asulaid ja kauplusi. M.Kleinmichel oma mälestuste kogumikus „Pilte kadunud maailmast“ (1922) kirjutab „Hiljuti viibisin fanaatilise antisemiidi, otsekohese tähtsa mehe seltskonnas, kellel, nagu kõigil fanaatikutel olid silmaklapid peas ja kellele meeldisid pogrommid…“. Edasi jutustab ta, et kord see tähtis mees kutsuti nende ühisest lõunalauast välja, et ta osutaks kellegile abi järgmisel päeval toimuva kohtuprotsessi võitmiseks. Tähtis mees lahendas küsimuse väga lihtsalt: Kuna kaebaja advokaadiks oli juut, kes tõenäoliselt ka võidab selle protsessi, siis tuttava aitamiseks tuleb see juut koheselt areteerida, asumisele saata, aga hiljem õigeksmõistetuna rehabiliteerida. Nii ka tehti. Õnnetu juudist advokaat leidis aga kolme kuu pärast pagendusest tagasi tulles eest tühja kodu. Mehe vangistamise pärast oli last ootaval kohkunud abikaasal  nurisünnitus ja ta suri koos lapsega. Advokaat lahkus Venemaalt, et mitte kunagi enam sinna tagasi pöörduda.

M.Kleinmichel  paneb kirja veel mõned lood. „1916.aastal olin Kaukaasias sanatooriumis. Personali hulgas oli keegi hella südamega õde, kes mulle väga meeldis. …Mul oleks temast tõenäoliselt väga hea mälestus jäänud, kui poleks mõni tund enne minu lahkumist sanatooriumist meil ühist jalutuskäiku olnud koos ühe suurtükiväe kapteni ja kahe noore jalaväeleitnandiga. Need kuulusid samasse väeossa, kus see õde oli töötanud. „Kas mäletate,“ ütles ta neile, „et meie kindral iga kord, kui jõudsime mõnda väikesesse juudi asulasse, lasi paar juuti üles puua? Algul ma kohkusin seda vaatemängu nähes, kuid aegamööda harjusin nende siplevate ohvritega nii, et nad ei avaldanud mulle enam üldse mingit muljet.“ „Jah,“ kinnitas kapten julma irvitusega,“ see oli meie „sakuska“ enne lõunasööki!“

Keegi haavatud noor ohvitser saatis mind Kislovodskini. Rääkisin temale piinlikust muljest, mida eespool mainitud jutud mulle olid jätnud. „Ma siiski loodan,“ütlesin, „et siin on tegemist ainult sündmusetu hooplemisega.“ Lipnik punastas ja vastas:“Paraku mitte. See, mida nad rääkisid, vastab tõele, ja niisuguseid juhtumeid on isegi liiga palju toimunud. Mina ise olin kord sunnitud kolme juuti üles puua laskma. Ja nende surmaminejate, ma usun, nad olid süütud, etteheitvad pilgud jälitavad mind veel praegugi….Olin siis alles mõne kuu eest kadetikorpudest välja lastud…“Teid tuleb karastada, noor mees, teil on ju täiesti tütarlapse välimus!“ütles kapten. “..Ei ühtki sõna vastu! Täitke mu käsk, minge!“ See käsk tuli täide viia, aga ma haigestusin tõsiselt selle tagajärel ega ole tänaseni sellest juhtumist, mil ma vastu tahtmist pidin timuka rolli täitma, paranenud.“

Teine noor ohvitser samast sanatooriumist rääkis:  „Kord meie jutt läks juutide psüühikale, ja kindralstaabi kapten avaldas arvamust, et kristlaste seas ei ole ühtki nii õrna isa ja nii ustavat poega kui juutide hulgas. „No hästi“, ütles üks ohvitser, „paneme nad proovile ja siis saame näha, kumb tunne on tugevam, kas lapse- või isaarmastus. Kingin elu ühele neist kahest, kes nõustub teist hukkama… Mõlemad juudid toodi kohale ja kapten tegi neile selle kohutava ettepaneku. Mõlemad suhtusid õudusega mõttesse saada teise mõrvariks. „Noh olgu, surete mõlemad!“ Siis langes vana juut oma poja jalge ette ja kattis need suudlustega. „Tunne kaasa oma emale! Mina suren rahulikult teades, et sina hakkad oma väikseid vendi ja õdesid kaitsma. Poeg tõrkus kaua, kuid lõpuks nõustus oma isa poomisega. Kui see kohutav hukkamine oli toimunud, ütles kapten:“Poeg, kes enda elu päästmise hinnaga nõus oli oma isa pooma, on koletis, kes pole ära teeninud, et ellu jääda.“ Otsus viidi täide.“

27.veebruaril 1917 algas Venemaal revolutsioon. Siis veel ei osatud kujutadagi, et see nii julmaks kujuneb. Krahvinna Kleinmicheli palees koguneti parajasti pidulikule õhtusöögile.  „…me astusime söögisaali. Korraga tungis meie kõrvu hele hirmukisa: „Põgenege, põgenege! Püssimehed on tagaukse kaudu majja sisse tunginud!“…Paljapäi, ilma üleriieteta, katkirebitud sukad, jalas pealt lahtised kingad jooksime läbi sügava lume 15 kraadise pakasega, vastasmajja…. Rahvahulga möirgamine sarnanes meretõusuga. …“Krahvinna, me oleme täna ühe suure riigi hukkumise tunnistajad!“ ütles minu kõrval kokku varisenud kindral.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

“Olen rändur ma…”

/Mõistujutt J.Bunyani “Kristlase usurännak” järgi/ 7.osa.  Lõpp

“Olen rändur ma taeva poole teel…” laulab Kristlane. Rännakul külmas maailmas on pisut südantsoojendavat. Oli noorus – see kadus kui linnutiivul. Oli abikaasa, kuid tema süda on veel avatud maisele. Ja lõppude-lõpuks astutakse usuteele ikkagi  ükshaaval. “Küll ta tuleb mulle järele!” trööstib end Kristlane. “Kuid lapsed? –  Nemad olen ma Jumalale pühendanud. Oma eluvaliku aga langetavad nad ise!” Kristlane kinnitab südant nüüd lauluga: “Ei jäädavalt elada taha ma siin, kus valitseb häda, vaev, valu ja piin! On üürike ilu, mis rõõmu mul tõi ja kaduv on elu, mis elada võin. Koju! Koju! Seal on mul hea. Mind valmista, Issand ja koju vii pea!…” Äkki kadus ta silme eest nägemus Taevalinnast ja Kristlane leidis end elumere lainetes õhku ahmimas.  “Oo, ma vajun! Lained on suured, nad käivad üle mu pea!”  “Issand valmistab küll valu, aga Tema seob ka haavad!” kuuleb ta Lootuse tasast trööstivat häält. “Oh, pigem surm kui need suured kannatused! Ei saa ma enam õnne näha!…”  “Sõber, pea vastu! – Igaüks peab ahastusemerest läbi minema, aga Issand lööb meres lained maha!” Lootus teeb suuri pingutusi, et Kristlast vee peal hoida: “Jeesus on sinu päästmiseks kalli hinna maksnud! Ees särab juba Taevalinn, inglite hulk ootab…”  “Sind nad muidugi ootavad…”, pomiseb Kristlane.   “Kuule, sina nõdrausuline, miks sa kahtled! Vajuja sirutab käe ja hukkuja hüüab appi!”  “Jeesus, aita mind!” karjatab Kristlane. Ja äkki on vaikus. Torm ei lõõtsu. Ja meri? Seda ei olnudki enam! Kristlane oli välja astunud  suurest viletsusest. Ta märkab, et ta riided on valged. Ja nagu päike särab ta ees kuldne Taevalinn. Selle väravad on avatud. Neist voorib sisse suur hulk rahvast, kõik valgeis riideis, palmioksad käes.  “Tulge oma Issanda rõõmusse!” tervitavad neid inglid.  ” Kui tihti ma mõtlesin, et käin üksi taevateed!” õhkab Kristlane, seltsides teiste lunastatutega.

Seepeale mina ärkasin ja vaata – see kõik oli  olnud unes!

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Kas palju veel teed?…

/Mõistujutt J.Bunyani “Kristlase usurännak” järgi/ 6.osa

Koos sõber Lootusega oli Kristlasel kerge astuda. Aga neile näis keegi veel järgnevat.  “Noormees,” hüüdis Kristlane, “me ootame sind! Ei maksa eemale hoiduda, koos teed käia on hoopis rõõmsam.”  “Mina seltskonnast ei hooli. Mul on oma usk.”  “Või nii? Aga räägi meile ka, kuidas sa selle oma usu leidsid ja mõttele tulid alustada teekonda Taevalinna?”  Omausk: “Seda käskis minule mu süda.”  “Sul on hea süda. Ometi ütleb Pühakiri, et süda on kaval petma. Kindlam oleks toetuda Sõnale.”  Omausk: “Vaadake, asi on nii, et mulle ei meeldi targutada. Ma arvan, et parem oleks teil edasi astuda ilma minuta. Minul on oma usk ja oma tee.” Ega Kristlasel ja tema sõber Lootusel muud üle ei jäänudki, sest Omausk tahtis olla omaette. “Imelik küll,” arutlesid Kristlane ja Lootus. “Inimesed tahavad olla omaette, aga Kristus pidas vajalikuks moodustada kogudus!” Edasi rännates jõudsid Kristlane ja Lootus Õnnistuste mägedele, kus Karjased Immaanueli lambakarja söötsid. “Öelge, palun, kas Taevalinna on veel palju maad?” “Mõne meelest palju, aga kes südamest sinna jõuda igatsevad, nende jaoks mitte.”  “Aga tee? Kuidas on lood teega?”  “Jah, ohte on. Kõhklejate püüdmiseks on Libekeel võrgud välja laotanud.” Kristlane ja Lootus endid kõhklejaiks ei arvanud, aga südamed neil ikka natuke kripeldama hakkasid. Siis see juhtuski –  äkki siplesid nad mõlemad võrkudes. Nõnda kõvasti mässisid endid sisse, et enam ei  mõistnud, kuidas lahti saada. Ootamatult kuulsid nad lähedusest  kahjurõõmsat naerulaginat. See tuli Ateistilt: “Seal te, ogarad, nüüd olete! Säärast linna, millest te  unistate, pole olemaski. Ausalt öelda, et mina ka kunagi  seda otsisin, aga targemaks see mind ei teinud. Taevalinn on ainult inimese mõtte pettekujutlus!” Lootus sosistas Kristlasele: “Tema juttu ära kuula! Selle maailma jumal on tema meeled sõgedaks teinud. Nüüd on talle jäänud vaid see maine, aga usuinimesed saavad näha taevast. See juba tasub end!”  Kristlane unustas võrkudega rabelemise ja kargas püsti. “Lähme edasi!” Võrgud langesid hunnikusse maha. Edasi astudes jõudsid nad paika, mille kohal hõljus unevaim. “Oh, ma olen nii väsinud!”kurtis Lootus. “Teeme õige pisikese uinaku.”  “Ei!” ütles Kristlane. “Võib juhtuda, et kui uinume, siis enam ei ärkagi. Hakkame parem laulma: “Jumalale võime laulda ikka rõõmsast südamest. sest et Ta meid tahab hüüda oma lasteks igavest`…!” Ja nüüd veel: “Oh linn, kus müürid jaspisest ja pärlist väravad! Siin oma maisel rännuteel su poole ruttan ma….”!”  Lauldes kadus unisus. Tee ääres oli näha viinamägesid ja viljapuuaedu. Päikesepaistes helendas mägedel Kuldne Linn. Aga sinna jõudmiseks tuli ületada veel Jordani jõgi.

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar