Kristlased Rooma riigis (2.osa)

Rooma riigi vägevus oli pärast keiser Tiberiuse aega oma kulminatsioonipunkti ületamas. Algas allakäik, esialgu märkamatult, aga siis juba kiirenedes. Jeesuse Kristuse maine tegutsemisaeg langes Tiberiuse ajale.

Keiser on riigi esindaja. Tiberiusele järgnes keisritroonil tema vennapoeg Galigula. Tiberius nimelt oli pannud oma haigevoodil kord märgi, et kumb noormeestest, kas vennapoeg või tema oma poeg hommikul esimesena teda tervitama jõuab, sellest saab tulevane keiser. Galigula oli oma sõjaväelasest isa kõrval harjunud varakult tõusma ja jõudiski kohale esimesena. Tiberius oma märki tühistada ei tahtnud. Kuid ta manitses Galigulat, et see keisriks saades tema pojasse hästi suhtuks. Galigula lubas, kuid võimule tõustes hoolitses ta potentsiaalse konkurendi kõrvaldamise eest. Kõigile Tiberiuse ajal süüdimõistetuile kuulutas ta amnestia. Senatile oli see hästi meelepärane. Kuid kokkuhoidliku Tiberiuse poolt täidetud riigi rahakassa kiire tühjenemisega  senaatorid küll rahul ei olnud. Caligula laiutas nagu piiramatu võimuga idamaine monarh. Tohutu suuri summasid  kulutas ta teatrile. Aga ka linna vanad näotud hooned tuli maha kiskuda ja nende asemele uued, pealinnale kohased püstitada. Esialgu raha jatkus. Kui aga kitsas kätte tuli, siis tõsteti makse, esmalt muidugi provintsides. Veel oli Galigula ettevõtmistes midagi väga  arutut: roomlastele kõlbasid küll peaaegu kõik jumalad ja keisrid olid ka jumalad, vähemalt said nad selleks  pärast surma. Aga Caligula tunnistas end jumalaks juba mõne-aastase valitsusaja järele. Ta andis korralduse püstitada suurepärasesse Jeruusalemma templisse oma kuju. Süüria asehaldur Petronius, kes pidi hakkama seda asja ajama, oli lausa meeleheitel. Seni olid juudid oma monoteistliku usundi tõttu keisrikultusest vabastatud. Kuid Jeruusalemma tempel ei olnud püstitatud inimeste, vaid Jumala auks. Galigula peas oli püha ja mittepüha lootusetult segi. Galigula muidugi oma otsusest ei taganenud.Senaatorid olid jõudnud ka tema nõmedast põikpäisusest tüdida. Pretoriaanide ülem arvas õigeks suurusehullustusest joovastunud valitsuse juhile mõõgaga lõpp peale teha. Senat käsitles seda atentaati türannist vabastamise aktina. Igatseti vabariigi taaskehtestamist. Kuid kaardivägi kuulutas keisriks Tiberiuse venna Claudiuse. Kaardiväel oli suur võim. Claudiusele enesele aga tuli see määramine nagu välk selgest taevast. Tema oli teadusemees  ega olnud poliitika vastu seni mingit huvi ilmutanud. Ega koduski tal suurt sõnaõigust ei olnud. Ta oli abiellunud oma venna Germanicuse tütre Agrippinaga, kes sellesse abiellu kaasa tõi oma  teismelise poja Nero. Riigiseadus abielu nii lähedaste sugulaste vahel ei lubanud. Kuid  tarviduse korral annab seadust väänata. Agrippinal oli igatsus võimule lähemale tõusta ja just oma poja pärast, kes juba teismelisena ilmutas võimukale valitsejale omaseid käitumismaneere.

Riigiasjade korraldamises osutus Claudius  taibukaks meheks. Keisri tapjatele määras ta surmanuhtluse. Claudiuse-aegsed sõjakäigud olid Rooma riigi jaoks edukad. Tema ajal liidendati Rooma riigiga Inglismaa. Palju rooma kodanikke leidis siis endale uue kodu Londoni linnas. Koos nendega jõudis Inglismaale ka kristlus, seega juba väga varakult. Liiklemine Rooma maailmariigi eri piirkondade vahel oli muudetud turvaliseks. Ka  see  aitas kaasa kristluse kiirele levikule. Apostel Paulus kirjutab oma kirjas Roomlastele  „…teie usust kõneletakse kiitvalt kogu maailmas“ (Rm.1,8). Rooma oli maailmariik.

Juudamaal juhtus pahandus. Rooma protektsioonialusena oli Juudamaa suhteliselt iseseisev, kuid surmanuhtluse langetamise otsus oli viiski vaid rooma maavalitseja pädevuses. Maavalitseja Festus, kellele apostel Paulus lunastust Jeesuse Kristuse läbi kuulutas ja kes seda Pauluse, muidu tema meelest targa mehe, jampsiks pidas, suri  juba oma teisel valitsusaastal. Uus maavalitseja Albinus aga ei olnud Egiptusest veel kohale jõudnud, kui seda ajavahemikku otsustas ära kasutada ülempreester Annase poeg Annas. Saduseride sekt, kuhu ta kuulus, oli tuntud oma jäiga suhtumise tõttu kristlastesse; ta vihkas neid. Saanud nõusse kuningas Heroodes Agrippa I, lasi Annas tappa Jakoobus Sebedeuse poja. Sama oli tal plaanis ka Peetruse ja teiste silmapaistvate kristlaste koguduse juhtidega. Jumala ingel tõi küll Peetruse vanglast välja, kuid kaebus seadusest üleastumise pärast esitati Albinusele ja see  jõudis ka Rooma. Albinus, muidu kaugeltki mitte õigluse eest seisev inimene, otsustas näidata oma võimu. Ta võttis Annaselt ülempreestri koha. Claudiusele aga ilmselt olid juutide kaebuste sügavamad tagamaad arusaamatud; tema andis korralduse kõigil juutidel Roomast lahkuda. (Ap.18,2)

Järjekordse viljaikalduse tõttu  Egiptuses valitses  Claudiuse ajal riigis suur näljahäda.  Egiptus oli Rooma  peamine viljaga varustaja. Viljasaak aga olenes Niiluse üleujutustest, mis kandsid rammusat muda  egiptuse kõrbeserval asuvaile põldudele. Niiluse tõus jäi olemata ja varsti oligi viletsus käes. Jumal oli saabuva häda eest prohvet Aagabuse kaudu hoiatuse andnud ( Ap.11,27-28). Prohvetikuulutusi ei tohiks alahinnata. Juudid on üldiselt üksteist toetav rahvas, kuid kristlaste vastu ässitasid nad vaenu, ei tahtnud neid omaks tunnistada. Selle eest hoolitsesid nende eneseõiged juhid, kes olid nõudnud Jeesuse Kristuse ristilöömist. Neid pahandas kristlaste kiiresti kasvav hulk.

Agrippina leidis, et 17-aastasel Nerol on juba küllalt arusaamist riigiasjade juhtimiseks. Ja kui peaks juhtuma, et tal sellest puudus tuleb, siis on ju ometi olemas tema ema, Agrippina ise. Claudius suri. Kurjad keeled rääkisid, et Agrippina mürgitas oma mehe seeneroaga. Rooma riigi keisriks kuulutatigi Nero.

(järgneb)

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kristlased Rooma riigis (I osa)

Seitsekümmend aastat uhkeldas Nõukogude Liit, et  kuuendik maakerast kuulub temale. Roomat aga peetakse tuhande-aastaseks maailmariigiks.

Jeesus Kristus sündis Rooma riigi hiilgeajal. Riigijuhiks oli Roomas siis keiser Augustus. Tegelikult päris Augustus võimu, kui Rooma riik oli küllaltki rabedas seisukorras, sest võitlus võimu pärast käis elu ja surma peale. Pidi ikka tarkust ja läbinägevat pilku olema, et tipus püsima jääda! Kuna senat diktaatorite suhtes tugevat umbusku ilmutas ja rahvas igatsusega vabariigi aegu meenutas, teatas noor Augustus koheselt, et tema arvestab kõiges just endisaegse riigikorraldusega. Kui talle keisrikroon pähe vajutati, tõstis ta selle ettevaatlikult kõrvale. Majanduslikult oli riigis ka asi halb. Rooma linn lausa nälgis. Aristokraatidel muidugi toitu jätkus. Plebeidest lihtkodanikud aga olid valmis seda neilt vägivallaga ära kiskuma. Niisugust asja ei saanud ometi neile lubada. Rooma sai oma toiduvilja Egiptusest, aga ilmselt jäi siis sealne põllumaa Niiluse poolt neil aastail niisutamata. Augustus andis korralduse konfiskeerida egiptuse templite tagavarad. Viljalaevad saabusid.  Provintsides puhkesid ülestõusud: „Teie ei saada oma karjade juurde koeri ega karjaseid, vaid hunte!“ Niisiis tuli vaadata ka võimaluste peale Roomas eneses. Augustuse silm jäi peatuma ühiskonna algrakul, perekonnal.

Lahutused oli igapäevane asi. Samuti abielutruuduse murdmine. Eelistati  üldse mitte abielu seadustada. Varanduse jagamisel olid lapsed oma vanematega kõige ägedamas vaenus. Perekondade tugevdamise eesmärgil andis Augustus kohe oma valitsuse algaastail välja kaks edikti: seaduslik abiellumine tehti kohustuslikuks ja abielutruuduse murdmine seadusega karistatavaks. Lapsi omavatele perekondadele anti ühiskonnas eelisseisund. See pidi suurendama rooma kodanike arvu. Luksuse omamisele pandi piirangud. Nurinat muidugi oli. Kavala käiguna pakkus senat Augustusele imperaatori tiitlit. Augustus olevat põlvili maas palunud end sellest aust vabastada. Niigi koondus ainuvõim riigis märkamatult Augustuse enese kätte. Ta oli Rooma keiser 27. eKr – 14 pKr.

Rooma riigi keisriks kuulutati Augustuse surma järel 14.a.pKr  sõjavägede ülemjuhataja Tiberius, juba viiekümnendates aastates mees. Augustus oli tema adopteerinud oma pojaks. Tiberiusele ei meeldinud, kui inimesed tema ees orjameelselt pugeda püüdsid. Senaatoritele aga ei meeldinud Tiberius. Keiser ei usaldanud oma kaastöölisi, tõmbus eraklusse ja juhtis senatit üksnes kirjavahetuse teel. Kui Tiberiusele soovitati riigi sissetulekute suurendamiseks tõsta makse, ütles Tiberius: „Hea karjane pügab lambaid, aga ei nüli neilt nahka!“  Magusamate provintside asehalduri kohta ihkasid  teisedki. Sellepärast tehti ettepanek nende tihedamaks väljavahetamiseks. Vana tõrges Tiberius aga jutustas selle ettepaneku peale mõistuloo: „Keegi hea inimene püüdis haavatu haavadest kärbseid eemale peletada, aga haavatu ütles: „Jäta! Nemad on juba endid minu verest täis kaaninud. Tulevad uued näljased ja teevad mulle suuremat piina!“ Tiberius valitses 23 aastat. Talle pakuti Isamaa Isa tiitlit, aga ta keeldus sellest, muutudes aasta-aastalt enesessesulgunumaks. Õukonna opositsioon tema vastu kasvas. Tiberius tajus seda. Tema lõpuheitlusi surivoodil kiirendati tema ihukaitseväe ülema poolt.

Jeesus Kristus ristiti Tiberiuse valitsuse viieteistkümnendal aastal (Lk.3,1) Järelikult löödi ta ka risti Tiberiuse valitsuse ajal. Pontius Pilatus oli siis Juuda maavalitseja.

(Järgneb)

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kui kõik on kadunud

19. sajand oli pöördelise tähtsusega aeg. Kulmineerus Kristuse tagasituleku ootus. Sündis marksism ja koos sellega evolutsiooni-teooria.

Kristuse tagasituleku hingestatud ootus süttis sellest, et Piibel oli jõudnud rahva sekka. Enne oli ta katoliku kiriku poolt pandud Keelatud raamatute nimistusse. Piiblit tohtis lugeda ainult ladina keeles. Aga paljukest siis seda vana ammugi tavakasutusest kõrvale jäänud keelt osati! Kuid paavstikirik ei lubanud Piiblit rahvakeelde tõlkida. Keelust üleastujaid võis tabada kõige rangem karistus. Kuna mõned julged preestrid selle siiski ette võtsid ja piibliseltsid rahvakeelseid Piibleid kodudes levitasid tõigi see kaasa Kristuse tagasituleku ootuse. Entusiastlikumad ootajad määrasid kindlaks isegi tema tagasituleku aja. Nii elav oli see ootus. Kui Ta aga määratud ajal tulemata jäi, ei jäänud muud üle, kas loobuda usust või tunnistada oma ekslikku arusaama. Osa ootajaid võttis probleemile võtme leidmiseks ette põhjalikuma pibliuurimise, eriti selle, mis oli seotud VS pühamuteenistusega. Neist ootajaist moodustus adventkogudus, mis hakkas kiiresti kasvama.

Üheaegselt adventliikumisega sündis Karl Marxi ideedest innustust saanud kommunistlik liikumine. Kuna marksismi juurde kuulub jumala-eitamine, siis C. Darwini raamat „Liikide tekkimine“ ilmus selle toetamiseks just kõige optimaalsemal ajal. Darwin põhjendas liikide tekkimist loodusliku valikuga.  Karl Marx oli Darwini teooriast nii vaimustatud, et tahtis oma peateoses „Kapital“ pühendada ühe peatüki just Darwinile. Aga Darwin ei olnud asjaga päri. Marx kinkis Darwinile ühe „Kapitali“ eksemplari, kuid Darwin ei lugenud seda kunagi. Tema ei olnud ateist. Pigem oli ta agnostik, kes ei tea, kas Jumalat on või ei ole. Marxi usust-keeldumist ta võõristas. Siis jälle tuli Darwin mõttele, et vaimselt ja füüsiliselt haiged indiviidid põhjustavad  inimrassi degenereerumist. Sellest aga haarasid kinni sotsiaal-natsionalistid, kelle sellest ajendatud tegevus viis 20 sajandi rassipõhistele massimõrvadele. Darwin aga oli mõelnud nii, et vaimseid  võimeid enam omavad inimesed peaksid hoolitsema õilsamate iseloomujoonte arendamise eest ka  teistes. Natsid aga võtsid siis ette hoopis uue rassipuhta inimsoo sünnitamise kampaania. Kokku juhitud pikakasvuliste, blondide, sinisilmsete vanemate järglased võõrandati emarinnast juba kahe-nädalaselt ja pandi spetsiaalsesse kasvatusasutusse. Nõnda olevat Saksamaal toodetud umbes 20000 last, kes oma vanematest midagi ei tea.

Muret evolutsiooniteooria pooldajaile – neid aga oli palju, kes meeleldi Jumalast loobusid ja sellest ideest õhinal kinni haarasid – tekitas asjaolu, et evolutsiooniteooriat toetavaid fossiile ei leitud. Kuid sellestki saadi üle. 1912.aastal leiti tõepoolest Inglismaal „piltdowni inimene“. Muidugi mitte terve skelett, vaid lõualuu hammastega ja selle juurest koljukillud. Lähedusest leiti ka algelisi kivist tööriistu. Kõik näis selge olevat. Leitud kildude suuruse alusel võis arvata, et ürginimene oli suurekasvuline ja aju pidi tal ka suur olema. Mõned paleontoloogid suhtusid leiusse küll väga skeptiliselt, väites, et niisuguse hambakombinatsiooniga poleks see inimene küll saanud midagi süüa, aga kui uskuda tahetakse, eks siis ka usutakse. „Minu kooliajal rääkisid õpetajad sellest meile, sinisilmsetele, suure tõsidusega.“ (Raely Viirsalu) Paraku 1953.aastal, veel enne, kui ma pedagoogilise kooli lõpetasin, langetasid teadlased uuringu lõplikuks tulemuseks otsuse, et Piltdowni leid oli puhas sulitemp. Õnneks oli sellega kordasaanud suli 1916.aastal ise juba rahus hauda läinud. Harald Keres (Paul Kerese vend) vastas õpilaste protestile, miks jagatakse meile vananenud teaduslikke seisukohti: „Koolis ei jagata teadust, vaid õpetatakse teadmisi omandama.“

„Käisin 1958.aasta turistina Suhhumis. Mõned meie grupist olid põnevil, et saavad  külastada sealset ahvikasvandust. Selles asutuses pidi sooritatama ahvi ja inimese ristamise katseid. Eesmärk oli saada vastupidavaid, vähenõudlikke ja mitte eriti arukaid hübriide. Paraku need katsed lõppesid kõik ebaõnnestumisega. Liigid on loomisel eraldatud ristumisbarjääriga. Projektijuht seda ületada ei suutnud. Karistuseks saadeti ta sunnitöölaagrisse, kus ta suri juba kahe aasta pärast. Ahvikasvandusse meid ka ei lastud.“ (Raely Viirsalu).

Nõukogude akadeemik Trofim Lõssenko võttis ette nisu ristamise orasheinaga. Asi näis õnnestuvat. Orasheina puhmas kandis nisupäid. Aga juba paari aasta pärast oli põld täis lopsakat orasheina, mille kohal hõljus mõni nisupea. Kaheksa Lenini ordeniga autasustatud  Lõssenko kukkus koos  N.Hruštšovi tagandamisega.

Mida kaotame, kui Kristuse taastulemise lootus ikka edasi lükkub nii et paljude usk kõikuma hakkab? Tegelikult me ei kaota midagi. Aga meie kaotus on kohutav, kui Ta tuleb ja meie oleme kaotanud usu. Siis oleme kaotanud kõik.

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Jutlustaja

Eesti luterlik kirik on võtnud kaalumise alla ilmikjutlustajate kaasamise kirikuteenistusse, muidugi õpetaja ettepanekul ja praosti vastaval loal. Neil oleks õigus pidada piiblitunde, palvekoosolekuid, hingehoiuloenguid  jms.. Vennastekoguduses olid ilmikjutlustajate kasutamine traditsiooniks. Samuti ka metodistikirikus kasutati neid. Hugo Oengo, tuntud tehnikateadlane, kellest seitsekümnendatel aastatel sai metodistikoguduse superintendent, alustas oma argitöö kõrvalt just ilmikjutlustajana. Tema jutlused olid nõukogude-aegses Tallinnas väga populaarsed. Kirik oli alati rahvast täis. Tõsi küll, kui Oengot pulti astumas ei nähtud, siis hakkas see hulk kirikuuksest jälle välja voorima.

Eesti esimese vabariigi ajal käisid jutlustajad talust tallu. Nii nagu seda ka rätsepad, õmblejad, kingsepad ja korstnapühkijad. Eesti rahvas elas hajakülades. Jutlustaja tuli, aitas päeval talutöödel, õhtul aga pidas pererahvale ja kokkukutsutud naabritele jumalateenistuse. Kuna ta oli põllul abiks olnud, kes siis tema ettepanekut jumalasõna jagada, söandas tagasi lükata!

Nõukogudeaja saabudes sellised kokkutulekud ja ka eraettevõtlus keelustati. Jumalateenistusi tohtis pidada ainult selleks registreeritud kirikuruumides. Vanast harjumusest astuti esialgu küll niisugusest keelust üle. Kui kaebamist ei olnud, ega siis juhtunud ka midagi. Aga riigivalitsus võttis suuna koondada kõik eesti maarahva elamud kokku kolhoosiasulaks.

„Meil oli väike maja. Lasime ta siis traktori järel ettenähtud kohta vedada. Mehed võtsid sõidu ajal sees viina.“(Viru-Jaagupi) Üldiselt eesti rahvale see ettevõtmine algul sugugi meelepärane ei olnud. „Mina olen küll viimane, kes oma isakodu maha jätab!“ (Heinrich Rohtsalu)  Tihe asustus ei võimalda muidugi midagi naabrite eest varjata. Rändjutlustajaid enam ei liikunud. Registreeritud vaimulikud ei riskeerinud ka töölubade kaotamisega.

„Minu isa ja ema otsustasid korraldada oma hõbepulmad. Kuna meie peres oli ikka vaimulikke koosolekuid peetud, ka siis kui isa oli veel kolhoosi esimees, otsustasid vanemad kutsuda külalistele esinema Rakvere adventkoguduse laulukoori. Nemad olid ennegi meil käinud. Isa mõlgutas mõtteid adventkogudusega liituda, et „Siis on vähemalt lastel vaimulik kodu!“ aga ta lükkas seda aega ikka edasi. Lapsed hakkasid juba kodust välja valguma, oma teid otsima.  Isa andis kutse hõbepulma üle Rakvere kogudusevanemale Aleks Kalale, keda ta hästi tundis. „Kala on ikkagi koguduse vanem! Jutlustajad tulevad ja lähevad.“ Rakvere adventkogudust tuntigi Kala-kogudusena.

Adventkoguduse põhimõtteks oli vahetada kogudustes jutlustajaid iga kolme kuni viie aasta järele. Selle aja jooksul jõuab jutlustaja anda endast parima ja inimesed ei jõua kiinduda nii väga tema isiku kui just Sõna külge, mida ta esitab. Traditsiooniliselt tehti jutlustajate töökohad  teatavaks liidu peakoosolekuil. Kõik koguduse liikmed soovisid neil koosolekuil osaleda, muidugi kuulajatena, kuna siis sai kõige enne teada, kes on järgnevail aastail tema  koguduse hingekarjane. Hõbepulmadega juhtus aga nii, et ei tulnudki koguduse laulukoori.

Rakvere kogudus oli saanud uue jutlustaja. Tema Rohtsalut ei tundnud ega lubanud  ka laulukooril Arukülasse esinema minna. Isa oli kurb ja pettunud. Paraku juhtus nii, et aasta pärast pere vanem tütar abiellus ja nimelt sellesama tõrksa jutlustajaga. Siis peeti suured pulmad ja koguduse laulukoor sisustas selle kaunite muusikapalade ja deklamatsioonidega. Mitu jutlustajat esitasid piiblisõnumeid ja külarahvas kuulas. Partorg, ka tema oli pulma kutsutud, ohkas: „Aga mina olen oma hinge parteile maha müünud!“

Aleks Kala ja Voldemar Viirsalu kutsuti linna täitevkomiteesse. „Kumb teist koguduse juht on? Kas vanem või jutlustaja?“ „No eks ikka jutlustaja!“ osutas Kala käega Viirsalu poole. Niisiis tuli Viirsalul ära maksta kopsakas trahvisumma laste õpetamise eest kirikus.

Eesti Usuasjadevolinik – siseministeeriumi juures oli selline ametikoht – määras nii, et „kodanliku-aegsel riigikirikul“, s.o. luterlikul, on pastor (karjane), sektantlikel aga on koguduse juhi ametinimetuseks  presbüter (vanem). Nõukogudeaeg on nüüdseks ajalukku läinud. Koguduste juhid, nii luterlike kui sektantlike, on kõik pastorid, kelle ülesandeks on Kristuse „karjalammaste“ vaimulik toitmine.  Katoliiklikel kogudustel aga preester, kes on  inimese ja Jumala vahendaja. See viimane on aga küll inimese seadmine Kristus-Vahemehe kohale.” Raely Viirsalu

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Buddha

Kust on inimene tulnud? Kui Jumal on tema loonud, siis miks Jumal oma loodule ennast ei ilmuta? Sellised küsimused on läbi ajastute Jumalast võõrdunud inimestele probleemiks olnud. Ajal, mil Iisraeli rahvas kutsuti teostama pühamuteenistust, mille kaudu rahvad Jumala plaani selle maailmaga tundma võiksid õppida, ekslesid inimesed oma targutuste rägastikus. Lihtsameelsemad arvasid, et päike on Jumal. Päike soojendab maad. Ilma päikeseta poleks elu. Vihma, tõsi küll, ta ei anna, aga ehk on vihmal oma jumal! Egiptuses jumalikustati loomi. Kreekas aga kangelas-inimesi, kellede tegemiste ümber põimusid müüdid ja kes lõpuks saidki kreeklaste jumalaiks. Ja neid jumalaid oli palju. Hiinlaste põhinägemuseks oli, et on olemas maailma kõiksuse kord, millega tuleks inimesel saavutada kooskõla. Indias seletasid brahmaanid (“palujad”) rahvale, et kõik on lähtunud „brahmast“, kes on end maailmale avanud. Brahma peast on sündinud brahmaanid, tema ülemisest kehaosast sõjameestest valitsejad; alumisest kehaosast põllumehed, jalgadest sulased ja orjad. Igaüks olgu oma osaga rahul. Samas igatseb igaüks brahma rüppe tagasi, sest siin ilmas, kuhu brahma nad puistanud on, peavad nad elama kannatustes. Brahmaanide ja valitsejate suhted olid pingelised, kuna brahmaanid endid valitsejatest kõrgemaks pidasid. Brahmaanid korraldasid ohvriteenistusi, sest kogu loodus oli täis jumalaid, kes omavahel olid sõja-jalal. Kuri tulejumal sõdis õhu ja pilvede jumalatega, pillutades piksenooli. Brahmaanid lepitasid neid ohvritega, et nad inimestele kurja ei teeks. Patuprobleem oli ka olemas, aga see lahendati taassündidega: nimelt läheb pärast surma  lahkunu hing kellegi teise sisse, halva inimese hing aga mõne looma või hoopis madalama olendi sisse.

Hindustanis,  Himaalaja kõrgmäestiku jalamil sündis umbes 560-ndal aastal eKr. kohalikule vürstile poeg, kes sai nimeks Siddharta Gautamana. Varakult ilma emata jäänud poissi hoiti hoolega eemal elu kõigi varjukülgede eest. Talle otsiti naine, soetati haarem. Isa lasi talle ehitada kolm paleed, ühe külma-ajaks, teise sooja-ajaks ja kolmanda vihmaperioodiks. Aga, teadagi, millest hellikut eemale hoida püütakse, seda ahvatlevamaks tema jaoks see muutub. 29-aastaselt põgenes Siddhartha kodust, läks ilma-elu vaatama. Ta sai tuttavaks askeediga, kes rääkis, et ihade võitmiseks peab inimene ennast näljutama, see teeb teda õndsaks. Siddhartha otsustas järele proovida. Tema ettevõtmisest vaimustunud kuus noormeest lõid ka kampa. Aga nädala pärast katkestas vürsti poeg nälgimise, sest ta ei leidnud enesepiinamises mingit õndsust. Sõbrad olid temas pettunud. Kuid palee muretusse luksusesse Siddhartha tagasi pöörduda ei tahtnud. Vaba ränduri-elu oli hakanud talle meeldima. Toiduga üldiselt muret ei olnud, näljasele, aga muidu intelligentse olemusega inimesele annetatakse meeleldi. Kord ühel täiskuu ööl istus Siddhartha iidse viigipuu all ja juurdles elumõtte üle. Miks piinavad inimsugu haigused? Miks me vananeme? Miks peame surema? Inimesi valitsevad himud ja viha. Ilmalikud ihad tumestavad nende meeli. Kõrgmäestiku kaljuselt tipult aga ei nähta, kuis kannatab inimsugu oma hädadega maadeldes. Kuhu võiks inimene  põgeneda, kui kõik on vaid kannatus ja kurjust ilmas on niipalju! Kuna iga tegu on põhjuseks, millel on tagajärg, siis järelikult tuleb hoiduda halbadest tegudest: tapmisest, varastamisest, valetamisest, abielurikkumisest. Siddhartha tundis end valgustatuna, kes peab inimestele seda jutlustama, sest et inimesed ise põhjustavad endile nende elu põhitõdede rikkumisega kannatusi. Meeli puhastada igasugustest halbadest himudest aitab kindlalt mediteerimine. Pattu kui sellist ei ole, sest kannatused ise ongi karistus. Seega pole inimesel süüd ega kohustust Jumala ees. Põhimõtteliselt on nii, et tuleb kõik algusest peale õigesti sooritada, sest eelmises elus sooritatud teod kannavad teises elus oma vilja. Lõpuks siiski vajutakse  nirvaana-rahusse. Prints Siddhartha tundis, et tema on saanud „valgustuse“, tema on valgustatu, on „buddha“. Ta on tulnud tõe  tundmisele. Selles arusaamas – olla alati rahulik, leebe, mõistlik ja kaastundlik – asus ta  india rahvale oma sõnumit edastama. Hea vastuvõtmise leidis see Sri Lankal (Tseilonil). Aga on ka laiemalt levinud. Brahmaanidele loomulikult tema sõnum ei meeldinud. Kuid rikastele, enesega rahulolevatele inimestele meeldis see hästi. Buddha ise midagi kirja ei pannud, seda tegid tema järgijad. See oligi jüngri tööks. Ka kreeka filosoof Sokrates, kes elas umbes samal ajal, ei jätnud oma käega kirjutatud märkmeid, õpilane Platon pani kirja Sokratese õpetused. Buddha suri 80 aastaselt. Tema säilmed said budistidele kummardamise objektiks. Ja kuna Buddha skulptuuride ees olevat eriti tulus mediteerida, siis on neid kujusid temast ka väga palju.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Pettumine

Toimunud oli Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Keiser oli ära tapetud, aga riigis valitses kaos. Rikastelt oli võetud ja võeti, mis võtta andis. Tarvis oli stabiliseerumist, sest anarhiaga ei pääse kaugele. Millest alata? Otsustati, et rasketööstuse rajamisega. Oma rasketööstus kindlustaks kaitse välisvaenlaste ees. Sisemiste kõrvaldamisega ei peaks raskusi olema. Möödus viiskümmend aastat. Tapetud oli arutul hulgal  vaenlasi, nii väliseid kui sisemisi, kuid kommunism, mis pidi selle revolutsiooni tulemusena saabuma, osutus siiski vaid utoopiaks. Lääne arenenud maade majandusele ka ei oldud järele jõuda suudetud. Neil, kes „raudse eesriide“ taga õnnestus käia, vajusid suud lahti ahhetusest, et sealsed riiulid olid kaupa täis. Inimesed tundsid oma kodumaal endid petetuna ja muutusid tigetsevateks skeptikuteks.

Kuidas on evangeeliumi sõnumiga? Kas kristlus ka meid petab?

Kristluse sünd ei olnud revolutsioon. See oli maailma alguses antud tõotuse täitumise pöördeline etapp. Ajal enne Kristust oli pühamuteenistuse kaudu antud peegelpilt lunastusest. Jeesuses Kristuses saab inimene lunastuse vastu võtta ja seega peaks ta asuma teel taevariiki.

„Jumala riik ei tule tähelepanu äratades,“ ütles Jeesus. Ta ei tule revolutsioonilisel teel. Ei öelda ka mitte : „Vaata siin! Või: „Vaata seal!“ – püha maad siin ilmas ei ole mitte kusagil. See paik Lähis-Idas, Vahemere, Surnumere ja Jordani jõe vahel, mida nimetatakse Püha-Maaks, on sõdades valatud verega läbi immutatud.

„ Sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!“… Peaks olema. Ometi on inimsugu vaevatud raskeist sisemistest heitlustest. Inimhinges on anarhia.

„Mu süda on nii raske!“ kurtis kena noor daam.  Ta oli teelahkmel: kas tulla ristimisele, nagu ta oli oma südames otsustanud või abielluda mehega, kes just sel ajal kusagilt ta teele ette ilmus. Daam oli siiras, ütles mehele, mis oli tal plaanis. „Milles asi! Me läheme koos ristimisele!“ „Jah, aga…“. Aga mees oli juba abielus, kuid kavatses lahutada. „Ei, nii need asjad ei käi,“ ütles pastor. Sellest siis need heitlused daami südames. Otsuse ta langetas sellise nagu tunnete tuhinast haaratud naised tavaliselt ikka: see pikk laiaõlgne mees! „Milline rahu tuli mu hinge – täielik vaikus!“  Võitlus oli lõppenud, sest valik oli tehtud. Kahjuks oli kibe pettumus lähemal kui arvata osati ja uut võimalust ka enam ei olnud, sest inimese elupäevade arv ei ole ta enese käes. See on juhtum tõsielust, Rakveres, 1960-ndatel aastatel.

Millisel juhul ootab pöördunut pettumus kristluses?

Juudas Iskariot pettus. Ta lootis midagi, mis vastaks tema unistustele. Kõik läks aga teisiti.

Peetrus pettus. Aga ta pettus iseendas. Mitte Jeesuses.

Johannes ei pettunud. Kuigi kõik näis olevat kadunud. Ta lihtsalt usaldas Jumalat, kes kõik võib heaks pöörata.

Jeesuse jünger Toomas oli sügavalt pettunud. Tema usk oli kadunud. Miks ta end üles ei poonud? Aga Jeesus oli ometi ta elumõte olnud, Jeesus ja mitte raha! Toomas leidis jälle Jeesuse.

Toomase nimekaim Eestis oli ka kõik kaotanud, mis tal kaotada oli võimalik. Kaasa arvatud isegi armastatud naise, kes raske majandusliku krahhi puhul  ütles, et ta ei soovi elada võlgades mehega ja nõuab lahutust. Ta sai selle. Võlanõudjad vajusid kohale, ähvardasid tappa. „Siis pole teil võimalik minult enam kunagi midagi saada,“ ütles Toomas neile. Kümme aastat maksis Toomas oma võlgu. Siis oli ta neist vaba. „Ma otsustasin oma südames – tulgu mis tuleb, mina ise oma elule lõppu tegema ei hakka!“ Toomase elu kulgeb nüüd rahulikku rada pidi. Tal on töö, mis talle meeldib, hobiks on linnuvaatlused. Igal õhtul kell üheksa võtab ta gitarri kätte, et koos majarahvaga üks laul laulda ja õhtupalves olla. Reede õhtul aga tervitatakse hingamispäeva saabumist kolme lauluga. Jumal võib igast kriisist välja aidata. Toomas ei pettunud Jeesuses. Meie pettumise või mittepettumise võimalus oleneb sellest, mida peame kõige tähtsamaks.

 

 

 

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Aeg sai täis

Oma eluvaliku teeb iga inimene ise. Paraku mõjutavad selle valiku tegemist olustikulised ja ajaloolised tegurid. See on ime, kui keegi oma keskkonna tasemest kõrgemale tõusta suudab. Aleksander Zinovjev kirjutab 1991.aastal (LR „Ela“):  „Ma tegin otsuse, et ei hakka alkohoolseid jooke tarvitama. Ja olen sõna pidanud, kuid mitte hirmust joodikuks muutuda, vaid põhimõtte pärast: kes ma siis olen, kui ma ei suuda endale antud sõna pidada! Minu kolleegid on teinud suuri ponnistusi, et mind täis joota. Ja seegi ei tulene soovist mulle halba teha, vaid põhimõtte pärast – nemad ju joovad…Läksid päevad, kuud ja aastad. Minu lähikondlased ei ole loobunud hetkekski püüdest  mind  nende arust normaalsesse ellu kaasa tõmmata.“

„Jälgisin  bussis poisikest, kes vaimustatult silmitses oma lällavat purjus isa. Isa oli temale tähtis, oli tema eeskuju! Mida pojastki saada võib.“ (R.Viirsalu)

Kirjanik V.Jerofejev oma raamatus „Hea Stalin“ mõtiskleb kibedusega 20.sajandi jumalahüljatuse üle, mille on sünnitanud, tema sõnade kohaselt, „formaalne religioon. …palun Jumalat (oma vanemate pärast). …Nad pöördusid Sinust ära ajaloolistel põhjustel, kuid nad on juba vanakesed, vajavad arusaamist, hellust, jumalikku headust!“ (lk.143)

Kui Suurest veeuputusest, mis vana maailma hävitas, oli möödunud umbes viis-kuussada  aastat, teatas Jumal Abrahamile, et neljasaja aasta pärast saab Kaanani rahvaste ülekohtu mõõt täis (1.Ms.15,13-19) Kaanan oli Noa poja Haami poeg. Ei hiilanud Haami järglased just vagadusega. Jumal annab aega ja näeb ette ka aja lõpule jõudmist. Jumala otsus oli anda kaananlaste maa Iisraeli rahvale, tingimusel, et need teostaksid seal pühamuteenistust, milles kõik sümboliseeriks Messia-Kristuse lunastustööd. Seda Iisrael ka tegi, nii hästi-halvasti kui see neil õnnestus. Aga kristlaskond peab neile siiski tänulik olema, sest nad hoidsid alal Jumala Sõna.

16.sajandil läksid Hispaania ja Portugali konkistadoorid koos munkadest misjonäridega Mehhiko ja Peruu indiaanlasi ristiusku pöörama. Aga nähes sealsete rahvaste rikkusi, sai inimlik saagiahnus võitu ja konkistadoorid muutusid julmadeks röövliteks. Ei  suutnud nende aplust pidurdada tõsisemate misjonäride parimadki püüdlused . Ka seda  tuleb mõista.

Kui Eesti Vabariigi algaastail hakkasid Soomest saabuma humanitaarabi koormad, siis mindi  teiste kantud hilpude pärast kasvõi käsipidi kokku. Elasin sel ajal Kuressaares. Sealne adventkogudus kasutas kirikuhoonet kahasse metodistikogudusega. Kord koos palvela aknaid pestes kurtis mulle metodistist õde: „Läksime nende riiete pärast tülli. Kui ma õhtul oma „varanduse“ hunniku ees istusin, tundus see mulle lausa rämpsuna ja süda oli ka mul nii tühi…“.  „Jah,“ ütlesin mina, „nägin unes, et meie kiriku laest hakkas mett alla tilkuma ja määris ära kõik kiriku pingid.“

Ega neil konkistadooridelgi kõigil hästi ei läinud. Mitmed laevad hukkusid tormides. Need mehed, kes olid kettideks taotud kulla enestele keha ümber sidunud, vajusid teistest veel kiiremini põhja.

Indiaanlaste kultuuri hävingut haletsetakse  tänapäeval järele veel rohkem kui siis. Aga ilmselt oli nende aeg täis saanud, sest nad olid päikese kummardajad, kes oma iidolile  uskumatul hulgal inimohvreid tõid.

Kuid Jumal pakub päästet kõigile. „…kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja…“ (Gal.4,4)

„…et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.“(Jh.3,16)

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar