Piibli tõlkimine Inglismaal

Oxfordi Ülikooli  professor John Wycliff (1320-1384) uuris Piiblit esmalt enda jaoks.  Ta tegi seda professorliku  põhjalikkusega. Nõnda oli temal ka teistele jagada värsket vaimulikku leiba. Tema jutlused-loengud võitsid tolle-aegse rahutu Inglismaa rahva hulgas suure populaarsuse.

Oxfordi Ülikool on ingliskeelse maailma vanim ülikool, tugevalt teoloogilise kallakuga. Mitmel korral on seal üliõpilaste keskel puhkenud tõsised vaimulikud ärkamisliikumised. Ühes sellises osales enne Teist maailmasõda kirjavahetuse teel ka Eesti adventjutlustaja Voldemar Viirsalu vend Paul Viirsalu, kes sel ajal Tartu Ülikoolis majandusteadust õppis.  Pauli unistuseks oli minna ülikooli lõpetamise järele Aafrika mahajäänud riigikestesse nende majandust edendama. Eduard (eestist. Tarmo Voodma) jutustas  järgmise loo: „Paul tuli ajateenistusest puhkusele. Jalutasime Emajõe kaldal. Ütlesin: „Mis me siin nõnda kahekesi! Kutsume mõne tüdruku ka seltsi. Kutsusimegi. Jalutasime ja vestlesime.“  Paul oli pikakasvuline, tumeda lokkis peaga , Voldemari moodi. Selline meeldib tüdrukutele. Eduard oli väheldane, kõhetu. Aga mida Paul tüdrukuga rääkis? Ainult Jeesusest! Kui õhtul neiukene oli koju saadetud, läksid Eduard ja Paul palava päeva järel Emajõkke ujuma. Ja Paul uppus ära! Muidugi, algas sõda ja Pauli-vanused  olid just need kõige magusamaks kahurilihaks. Majanduslikult mahajäänud Aafrika riike aga asusid pärast sõda nõustama  Moskva Rahvaste Sõpruse Ülikoolis ajuloputust saanud kommunistid.

Kuidas läks John Wycliffil? Piiblit tõlkides kujunes tal selge vaade selle kohta, et kristlus on  Jumala Sõnast  kaugele paganlusse suundumas. John Wycliff ei tahtnud Lambethi kabelit, kus ta pühapäeviti kirikulistele jutlusi pidas, muuta mingiks usuliste arvamuste vaidlustribüüniks, kuid katoliku preestrid tunnetasid ohtu. Wycliff kutsuti Püha Pauluse peakirikusse ülekuulamisele. Tema kuulas vastaste väited leebelt ära ja mõnel puhul soostus ka nende poolt esitatud ortodoksse tõlgendusega.

Inglise kiriku eestseisjad said paavstilt kõva peapesu. Kui sõnaosav Oxfordi professor Londonis oma jutlusi peab, miks on siis selle Rooma suhtes mässumeelse linna kirik rahvast puupüsti täis? Niisuguse olukorra ees ei saa silmi kinni pigistada. Isegi kuninga ema on reformatsioonile läheneva liikumise pooldaja ja käsib Wycliff rahule jätta. Roomast saabuvad kirjad nõudsid: Wycliff on ketser, ta tuleb vahistada!

Mõningal määral on paavstidel ka ilmalikku võimu, vahel vähem, vahel rohkem. Abielu lahutamiseks, näiteks, oli vaja paavsti luba. Ka pärandi küsimustes oli sageli kirikujuhi sõna maksev. Ometi ei saanud Rooma Inglismaal toimuvasse põhjalikumalt süveneda, sest paavstitoolil istus sel ajal kaks paavsti korraga, üks Itaalias Püha Peetruse kathedraalis ja teine Prantsusmaal Avignonis. Nende vahel käis võimu pärast nii käre sõda kui võimalik. Wycliffi reformaatorlik mõtteviis aga levis Inglismaalt mandrile ja sünnitas seal Jan Husi.  Selle usumehe suutis Metsaline saata tulesurma. Wycliff süvenes oma väga tagasihoidliku kodu vaikuses koos mõne sõbraga Piibli tõlkimisse ladina keelest inglise keelde. Kaks sajandit hiljem asus peaaegu kõikidest ülikoolidest kohale  kutsutud nelikümmend seitse heebrea ja kreeka keele professorit tõlkima Piiblit algkeeltest – Vana  Testamenti heebrea keelest ja Uut Testamenti kreeka keelest. Nõnda sündis Piibli King James Version.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Pühakute kondid

Üle saja aasta õhutasid paavstid  Euroopa riigijuhte koguma vägesid, et  Palestiinas asuv Kristuse  haud, olgugi et tühi, moslemite käest ära vallutada. Parimad jutlustajad saadeti rahvastele selgitustööd tegema selle ettevõtmise hädatarvilikkusest. Pühal maal, millel Jeesuse jalad kord astusid, tahavad paljud palverännakul käia, aga moslemitest palestiinlaste tõttu polnud see sugugi ohutu. Mõned sattusid seal isegi vanglatesse. Ja üleüldse olid pühad paigad üpris troostitus olukorras. Esimesse ristisõtta 1096.aastal mindigi lausa ekstaasis, perekondade kaupa. Neljanda järel hakati pidama seda ettevõtmist tühiseks ja tulutuks, mõnede  annalistide arvates isegi saatana sisenduseks. 1213. aastal aga võttis juhtotsad ristisõdade küsimuses oma  kätte energiline paavst Innocentius III. Tema poolt kokkukutsutud kirikukogu jõudis arusaamale, et ristisõdade finantsiline külg oli lahendamata. Sellest seal need tagasilöögid. Sõdalased olid varustuse ja moona hankinud tavaliselt omal kulul, aga tarvilik oleks püsikindel finantsbaas. Paavsti legaadid vastavates riikides pidid hakkama korraldama ristiraha kogumist. Paavst ja kardinalid ise lubasid maksta kümmendiku oma sissetulekuist. Need, kes sõtta lähevad, maksavad poole vähem. Euroopa riikide omavahelised kodusõjad, need valitsejate lemmikettevõtmised, keelustati, esialgu nelja aasta jooksul. Seda „jumalarahu“ ei tohtinud häirida isegi mitte rüütliturniirid. Sõjas, teadagi, tuleb ette patustamisi. Need anti juba ette andeks. Innocentius III suri. Võitlused Hommikumaal kulgesid vahelduva eduga. Rüütlid läksid sinna küllaltki argistel kaalutlustel. Mõned neist julgesid avaldada koguni arvamust, et vaevalt küll Jumala silmis õige on teiseusulisi tappa lihtsalt sellepärast, et nad just nõnda ei pöördu Jumala poole nagu katoliku kirik seda õigeks peab.

Seitsmenda ristisõja organiseerimist 1248.aastal innustas Prantsuse kuningas Louis IX. Haigevoodilt tervena tõustes oli tal see mõte tugevasti peas. Dominiiklastest mungad  rääkisid talle, et Jeruusalemma poole siirduma peaks Aafrika rannikut mööda. Vana ristiusuline Tunise riik Aafrikas olevat kergesti vallutatav. Tunise emiir rääkinud, et oleks meelsasti nõus katoliku usku üle tulema, aga ta kardab oma moslemitest kaasmaalasi. Tunises elas ja jutlustas omal ajal kirikuisa  Püha Augustinus. Louis võttis seda arvesse. Algul oli Aafrikas edu. Vallutati igivana Kartaago kindlus. Aga Aafrika kuumus nurjas selle sõjakäigu. Lahtipääsenud tüüfuse või koolera epideemia tappis kogu Louis´iga  kaasas olnud kuningliku perekonna. Paranes ainult vanem poeg Philippe. Kuninga surnukeha tuli transportida viimsele puhkepaigale  tema oma pealinna kirikus. Selleks võeti ette, tänapäeva mõistes, midagi hoopis arutut. Louis IX laip tükeldati, keedeti vee ja veini sees, kuni luud liha küljest lahti tulid. Need asetati kirstu, kust neid vajadusel võtta oli. Mida nendega siis tehti? Louis IX kuulutati pühakuks. Tema on ainus pühakuks kuulutatud Prantsuse kuningas. Pühaku kondid on hinnaliseks reliikviaks. Norra kuningas Haakonile, kes Bergeni lähedale oli  ehitas pühakust kuningale kiriku, kingiti Louis IX mõned sõrmelülid. Mõnede luudega reliikviakirstukese sai Püha Birgitta klooster Vadstenas, Rootsis. 1616.aastal sai ühe tillukese roidetüki  prantsuse kuningas  Louis XIV ema. Tema rahulolematuse tõttu selle killukese üle sai ta aasta hiljem terve roide. Samuti sai ühe roide paavst, kui 1392.aastal  Püha Louis`i järelejäänud luude jaoks uus kunstipärane kirst valmistati.. Kuid ega pühaku sisikondagi võinud niisama maha matta. Selle mitmeid kordi omanikke vahetanud pärandvara said  tsisterlaste kloostri mungad 1894.aastal Kartaago katedraali jaoks. Saint Denissi munkadele jäeti lohutuseks alumine lõualuu ja hambad, mille jaoks valmistati eriti kunstipärane relikviaar, mis kuninga ja kõrgete vaimulike juuresolekul sisseõnnistati. Püha Louis süda pidi pandama  Saint-Denis´ hauakambrisse. Prantsuse revolutsiooni ajal  pilluti Saint-Denis´ hauakambrist kuninglikud  reliikviakirstud välja ja purustati. Võimatu on nende sisu jäänuste suhtes täit selgust saada. Ja ega pole vajagi. Pühakute ja nende säilmete  jumalikustamine on puhtal kujul ebajumalateenistus.

 

 

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Valu

1941.aasta ööl vastu 9.juulit tapeti Tartu vanglas 198 vangi, kuna saksa väed lähenesid Tartule ja nõukogude armee ei jõudnud kõiki eest ära Venemaale evakueerida. Nende vangide mõrvareiks olid nii venelased kui eestlased. Kuidas nad küll selliseks veretööks tahtlikud olid? Tapmine on inimesele juba loomupäraselt vastumeelne. Tapatöö teostamiseks oli vajalik  tapjate aju tapmiseks ümberprogrammeerida tapmiseks. See tähendab vaba tahtega inimese muutmist kellegi julma tahet täitvaks robotiks. Antud juhul tehti seda viina abil. Tapja aga kannatab pärast kainestumist sageli raskete südametunnistuse piinade all. Pastor Voldemar Viirsalu rääkis, et ühel öötunnil soovis temaga vestelda keegi ohvitser, kellele südametunnistus lihtsalt rahu ei andnud. Ta oli rivi ees maha lasknud kaks kinnipüütud väejooksikut. „Mu silme ees on pidevalt nende noorte kenade poiste eluihkavad näod…“. Pastoril ei ole muud troosti pakkuda, kui ühist palves pöördumist Jumala poole.

Saatan aga pakub ka teistsugust võimalust: tuimesta oma südametunnistus ja ta ei vaeva sind enam! 1960.aastate lõpul levis LSD tarvitamine. Kõige uudse suhtes vastuvõtlikele noortele sai see hukutavaks relvaks. LSD muudab oluliselt ümbritseva keskkonna tunnetamist, mõjutades tarvitaja taju, mõtlemist ja meeleolu. Narkootilise aine proovimise tagajärjed on aga  tõsisemad kui karta osatakse, sest neid ei ole võimalik ette näha. Väike liialdus ja tuimestusest saab surm. Ketamiini ja  PCP mõju all oleva inimese valutundlikkus väheneb sedavõrd, et ta võib valu tundamata ennast tõsiselt vigastada. Samas tekitavad narkootikumid kergesti sõltuvuse, et ilma nendeta enam elada ei saagi. Inimene ei ole enam vaba, ta on ori.

Sattusin haiglasse  kilpnäärme vähi diagnoosiga. Pärast operatsiooni pandi minu öökapile topsikese sees valuvaigistavad tabletid. Ilmselt need ikka aitasid, sest väljakannatamatut valu olnud. Paari päeva möödudes aga avastasin ma, et olen osavõtmatult tuim ka kõige sellise vastu, mis ikka on mu südant soojendanud, elutahet ja tegutsemisindu andnud. Ma olen usklik inimene. Mõtlesin, et haigevoodil on inimesel paras aeg rohkem palvetada. Aga minu mõtted hõljusid sihitus ükskõiksuses. Neid nagu ei saanudki palveks koondada. See oli mulle tuttav eelmisest haiglasviibimise ajast, mil ma eelistasin lebada liikumatult mitte millelegi mõeldes, hoolimatu isegi oma tervenemise suhtes. Tulemuseks oli, et pidin uuesti käimist õppima hakkama. Jalad olid nii nõrgaks jäänud nagu kevadise keldrikartuli idud. Seekord aga võtsin ma niisuguse tuimuse juurdlemise alla ja mulle näib, et avastasin selle põhjuse. Valu on meele-ja tundeelamus, aga selline negatiivne, et häirib elu. Ta on organismi vastus haigusele, traumale  või mingile füsioloogilisele ärritusele. „Inimene ei pea valu kannatama,“ ütlevad valuraviarstid. Muidugi ei pea kannatama, aga minu jaoks on tähtis ka selge meel. Mina ei taha olla uimastatud! Otsustasin proovi teha: peitsin tabletid silme alt ära käekotti. Aga kui see valuhoog tuli, siis otsisin nad jälle kähku üles. Olin enda peale pahane – vanasti elasid ju inimesed ilma valuvaigistiteta! „Te polegi täna oma tablette ära võtnud!“ on õde rahuololematu. „Ei taha. Need teevad kõhu haigeks.“  Tuli arst. Küsisin: „Miks ma pean neid tablette võtma, kui mul valu pole?“  „Kui valu ei ole, siis pole valuvaigisteid tarvis võtta.“  Muidugi ei jäänud valu pärast tablettide mõju kadumist tulemata, aga mina jäin jonnakalt oma  otsuse juurde: aitab nüüd, rohkem ei võta neid valuvaigisteid. Võibolla antakse mulle veel eluaastaid ja sel juhul on selget meelt tarvis. Operatsioonihaava paranedes taandus vähehaaval ka valu.

Kuidas on Piibli järgi õige? Kas võib tarvitada tuimestavaid vahendeid? Vanas Rooma riigis kasutati ristilöödute valu vaigistamiseks sapiga segatud äädikat. Ristipiinades Jeesusele ulatati suu juurde äädikasse kastetud käsn. Jeesusel oli janu, ta maitses, nõrgutas pead ja suri. Muidugi võib surija kannatusi leevendada  Valuravi on ka oma kohal, sest inimene võib surra valušokki. Aga mõtlematult uimastite proovimine tapab isiksuse.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Mammut

„1799.aastal läks tunguus Ossp Šumahhov Leena suudme järsakutesse mammutiluid otsima. Ta sõitis paadiga, vaadeldes kord puhtaid taevasiniseid, kord saviga määrdunud fossiilse jää paljandeid. Äkitselt jäi tema pilk peatuma esemel, mida ta pidas mingiks veidraks puupakuks, „ üldsegi mitte sarnaseks ajupuuga, mida seal tavaliselt leidub“. Ossip Šumahhov sõitis kalda äärde, ja tahtes oma ebatavalist leidu lähemalt silmitseda, ronis umbes 70 meetri kürguse järsaku otsa. Kuid kust küljest ka ei püüdnud kütt sellele ligi pääseda, ei suutnud ta siiski huvitavale esemele läheneda ja kindlaks teha, mida see endast kujutab. Aasta pärast külastas Šumahhov taas seda paika Leena suudmes, mida kohalikud elanikud nimetasid  Härjaneemeks. „Puupakk“ oli pisut rohkem välja sulanud…. Peagi aga tulid päike ja soojus Šumahhovile appi. Jääst paistis välja hiiglasuur võhk ja looma tumehall külg. See oli hiiglasuur mammut.  …   Siin-seal võis näha hiiglapuude jäänuseid…Need kõnelesid Maa kaugest minevikust, hirmsast katastroofist planeedil…. Mida kaugemale põhja kütid liikusid, seda enam nähti pinnasest väljapaistvaid hiiglaloomade kihvu. …“ (Vassili Passetski, „Ühe kaardi saladus“, venekeelse käsikirja järgi tõlkinud H.Treimann,1973)   Mammuti skeletti hobustel Peterburi  transportides – see teekond kestis kuid – unistas teadlane Mihhail Adams  mammutite kodumaa leidmisest  mingilt tundmatult Põhja-Jäämere saarelt. Tema vaimusilme ette kerkisid  pikalondilised hallid hiiglased, kellede pikki karvu oli tal pagasis mitu puuda. Mammutilt säilinud nahapoolikut aga  jõudsid kümme meest vaevu kohalt liigutada. See mammut osteti Teaduste Akadeemia muuseumile.  Mammutite, muistse looduse  tummade tunnistajate leiud äratasid paljude looduseuurijate tähelepanu. Vähe veel nendest mammutitest – Ida-Siberis leidus muudki tähelepanuväärset, näiteks mägesid, mis koosnesid kivistunud puudest. Missugune jõud oli küll neid hiigeltüvesid mäena kokku ajanud? Kivistunud olid isegi nende puude lehed. Arktika loodus on karm. Ometi leidsid  ennastohverdavad uurijad  ühe Jäämere saare keskosas  lausa hunnikute viisi hobuste, pühvlite ja lammaste luid. Täielik mõistatus! Teadlased soojades kabinettides nuputasid uusi ja uusi teooriaid, et leiutada tõendeid  Maal toimunud evolutsioonilisest  arengust, aga üks teooria kummutas teise. „Kui te tahaksite, siis te mõistaksite küll,“ ütles Jeesus kord teda küsimustega kiusanud variseridele. Mõistaksite, kui lähtuksite Piibli teabest, et oli kord üle-maailmne veeuputus.

„Viiekümnendatel aastatel ülikoolis eksamit sooritades jäin kimpu Maa vanusega: kas oli see nüüd 4,5 miljardit  või miljonit aastat? „Ah, see ükskõik!“ lõi õppejõud, kelle nimi oli Ligi, käega ja luges eksami sooritatuks.“ (R.V.)

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Messia missioon

„Kui teie Prohvet järgneva viiesaja aasta jooksul välja ei ilmu, siis tuleb teil meie prohvet  Muhamed vastu võtta!“ – selline kokkulepe olevat kunagi araablaste ja juutide vahel sõlmitud. Küsitav muidugi, kas seda tõesti ka tehti. Juudid ja araablased on vennasrahvas, aga nende suhted eriti soojad ei ole. Araablased on rahul, et neil on oma Prohvet. Tema, Muhamed, lubab usku sõjaga levitada. Islam, muhameedlus, tegi varsti peale oma sündi seitsmendal sajandil pKr kiiret võidukäiku nii ida kui lääne suunas. Araablased koos Aafrika rannakualadel islamisse pöördunud mauridega  jõudsid üle Vahemere Hispaania aladele. Gordoba linn Hispaania Andaluusias tõusis 10.sajandil maailma üheks tähtsamaks linnaks. Kultuur ja majandus lõid õitsele. Kohalikud kristlastest ja juutidest elanikud võisid oma usku pidada, aga et nende suhtes rakendati majanduslikke piiranguid, siis võtsid paljud neist vastu islami. 12.-13.sajandil tugevdasid  Euroopa ristiusulised riigid oma survet Hispaaniale. Araablased ja aafrika maurid taganesid. Juudid aga ootasid ikka oma Messiat. Seda, et nende Messia (kreeka k.Kristus) on juba tulnud ja et Ta tuli täpselt prohvetitest ettekuulutatud ajal, nad kuulda ei tahtnud. – Ta ei tulnud sellisena, nagu nad olid oodanud. Messia ei tulnud vargsi. Tema sünni puhul juubeldas taevas ja inglid õnnitlesid inimkonda. Aga juudi rahva juhid ihkasid sõjamehest Messiat, kelle esmaseks ülesandeks pidi olema roomlastest maksunõudjatele Juudamaalt sõit sisse teha. Rahuvürsti nad ei tahtnud. Nelikümmend aastat pärast Jeesuse ristilöömist tegid roomlased  Jeruusalemma varemeiks ja templi päris maatasa. Järgnevad juutide ülestõusud tõid kaasa juudi rahva hajutamise paganate sekka. Neil ei olnud enam oma riiki. Alles 20.sajandil nägi Iisraeli riik jälle päevavalgust. Väike on ta küll, aga siiski. Iisraeli riik kuulutati välja 14.mail 1948.aastal. See ei sündinud mitte rahus, vaid verevalamises  Messia suhtes on tänapäeva juudid avaldanud arvamust, et kas teda peabki nii väga ootama, sest juutide arvates nad ongi juba oma  kannatuste läbi lunastatud. Kannatanud on aga juudid tõesti palju. Väga valusalt on täitunud nende esivanemate trotslikud hüüded Jeesuse Kristuse ristilöömisel: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!“ Enne Teist maailmasõda, 1939.aastal, võtsid Austrias ja Saksamaal juutide tagakiusamiste kampaaniad massilise ulatuse. Teise maailmasõja järel jõudsid juudid kindlale veendumusele, et neil ei jää muud üle, kui tagasi pöörduda Aabrahami soole  tõotatud maale ja ise looma seal oma riigi. Muidu on nad kodumaatu rahvas, võõrad igal pool. Kuid abielud olid neid teiste rahvastega tublisti seganud, sellepärast oli probleemiks, keda üldse pidada juudiks? Seda oli juba päris raske seadustada. Kui lapse ema on juut, siis tuleks last  ka juudiks pidada? Või siis arvestada juudi rahvuslikku kuuluvust usuliste tõekspidamiste alusel? Paljud juudid on aga kaotanud usu Jumalasse. Otsustati, et vaadete erisus ja arvamuste paljusus ei tohi juudi rahvuslikku harmooniat rikkuda. See oli päris tark otsus. Milleks rahvast lõhestada! Kuid ka Palestiinasse, sellele Tõotatud Maale siirdumine oli sealse paikkonna Türgile alluvuse ja  inglise protektoraadi tõttu väga raskendatud. Inglise valitsus tegi kõik, et juutide immigratsiooni Palestiinasse takistada. Juutidel ei jäänud muud üle, kui maatükke Palestiina araablastelt kokku ostma hakata.. Juutide sisserände piiramiseks aga lubati araablastel müüa juutidele maad ainult 5% ulatuses. Sisserändajate arvu piirmääraks pidi olema 75000 viie aasta jooksul ja seejärele pidi peatatama sisseränne alatiseks. Holokausti õudused aga panid paljusid poliitikuid mõtlema, et juutidel peaks siiski olema oma maa, kus neid ei peetaks kahtlasteks muulasteks ja kus nad võiksid esindada seda, mis on omane nende kultuurile. Pealegi püüdsid ellujäänud juudid jõuda Palestiinasse illegaalseid teid mööda, kõiki neile tehtud takistusi eirates. 1948.aastal, kui Iisraeli riik välja kuulutati, oli sinna jõudnud küll ainult 6% kogu maailma juutidest, seega  umbes 650000. Neil oli nüüd küll oma riik, kuid poliitiline üksus peab kaitsema end poliitiliste vahenditega, st sõjaga, tappes ja verd valades.

Juute on manitsetud ka kannatlikkusele. Aga või sa saad siis kannatlik olla, kui naaberriigid su vastu relvi täristavad! Juudi riigi kodanikud on pannud ennastohverdavalt kokku raha, et muretseda oma väikese riigi kaitseks relvastust. Muidugi on neid toetatud ka riikide poolt, kes selles oma kasu leida oskasid. Riigi loomisel oli Iisraelil kaks pommilennukit, aga vaenulikul  Egiptusel oli neid 45. 1967.aastal oli selge, et  naaberriigid valmistuvad otsustavaks Iisraeli ründamiseks ning et Egiptus ja Süüria  on juba sõlminud vastastikuse sõjalise abistamise lepingu. Luure oli Iisraelil professionaalsel tasemel. Nad olid elanud teiste rahvaste hulgas ja tundsid hästi võõrkeeli.

Mitmete sõdades tulemusena on juudi riik  endale maad juurde hõivanud. Sõjavägi ongi poliitikute lahutamatu partner. Luuretegevuse jaoks aga pole olemas pattu, mille sooritamise ees tagasi põrkuda tohiks. Usklike juutide arvates on tähtsamast tähtsam juudi usu kaitsmine, isegi juhul, kui sellega kaasneks kõige kallimate moraalsete väärtuste ohverdamine. Just sellise stsenaariumi järgi on loodud maine Iisraeli riik.

„Minu riik ei ole sellest maailmast,“ ütles Jeesus.

 

 

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Hingamispäev kaljusaarel

Kohustuslik ajateenistus nõukogude armees tegi usklikust adventnoormehest kas usumehe või külvas seemne, millest arenes tema hilisem vaimulik langus. Palju olenes sellest, kui ausalt noormees oma usku läbi elas. Anna ja Paul Matsanovid on oma mälestusteraamatus „Po ternistomu puti“ („Mööda okkalist rada“) kirja pannud ühe päris Eelija-loo:

„Ivan Opalnik kutsuti ajateenistusse Bakuu linnas. Tema oli kasvanud jumalakartlikus perekonnas. Igal hingamispäeval oli võimalus koos käia registreeritud koguduses. (Nõukogude-ajal üsnagi harukordne, sest riigivõimu suunitluseks oli usuliste organisatsioonide sulgemine). Armees alustati tema „ümberkasvatamisega“ koheselt.

„Sina ära mõtle, et sõjaväeteenistuses hakatakse sinuga nunnutama! Kui sa laupäeval välja tööle ei lähe, siis teeme sinuga seda, mida sa pole mitte uneski näinud!“

Saabuski hingamispäev. Ähvardused Ivani ei heidutanud. Ta pandi paati ja viidi üksikule kaljusaarele. „Istu nüüd siin ja vaata, kas Jumal toob sulle leiba ja vett! Meie sinu järele enam ei tule!“ Nende sõnadega astusid need vägivaldsed inimesed paati ja sõitsid minema. Ivan vaatas neile järele, kuni nad kadusid silmapiiri taha. Nüüd oli ta üksi oma Jumalaga. Hingamispäeva tunnid möödusid mõtisklusis. Kord apostel Johannes viibis ka hingamispäeval üksikul kaljusel Patmose saarel. Ja just seal andis Jumal temale koguduse tuleviku kohta erilise nägemuse, millest sündis Ilmutuseraamat. Kunagi ei tea, milleks mingi katsumus hea võib olla. Ivan vaatas saarel ringi. See oli tõepoolest tühi, elutu kaljusaar. Ei kasvanud sellel puid-pöösaid, olid ainult liiv ja kaljud. Lained murdusid mürinal vastu kaljusid, mille kohal lendlesid kajakad. Kuna aeg oli sügisene, siis kippus ka külm talle kallale. Ivan oli kerges riietuses. Nooruk langes põlvedele palvele. Tal oli Jumalale vaid üks soov – jääda ustavaks lõpuni.  Tuleb see siis selline nagu ta tuleb. Tõuses põlvedelt nägi ta  saarest mitte kaugel olevat kaluripaati. Kalurid märkasid tühjal saarel inimest ja tulid küsima, milles asi. Kas ta vajab ehk abi? Ivan jutustas neile, miks ta siia saarele toodud on. Kalurid kuulasid, aga ei öelnud midagi, vaid sõitsid jälle minema. Kurbusega  vaatas Ivan, kuidas nende paat kaldast kaugenes. Võibolla poleks ta pidanud neile rääkima seda, et ta on väljasaadetu? Mõne tunni möödudes nägi ta jälle seda paati saarele lähenemas. Kalurid hüppasid kaldale ja siis asetasid  nad Ivani ette konservikarbid, leiba ja joogivett. Ütlesid:“Tavaliselt meie siin kalu ei püüa, sest siin neid lihtsalt ei ole. Aga täna saime just siit rikkaliku saagi. Sinu Jumal ajas juba hommikul kalad siia. Sinu pärast tuli meile õnnistus. Nüüd söö ja tea, et meie sind nälga ei jäta, toome toitu edaspidigi.“ Teisel päeval Ivan nägi jälle paati lähenemas. Need oli tema teenistuskaaslased. „Noh, kuidas sinuga on? Kas Jumal toitis sind?“  „Toitis ja jootis!“ vastas Ivan rõõmsalt. „Ma võin teidki kostitada!“ Ohvitser oli imestunud, ütles: „Sinu Jumal aitas sind sellepärast, et sina temale ustav olid. Ja Teda teenigi!“ Ivani enam rohkem ei kiusatud. Ta viidi teise väeossa, kus olid lahedamad tingimused.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Hunt lambanahas

On ikka hea küll ladusat ja ilmekalt esitatud kõnet kuulata! Ei tüki uni peale ega ole vaeva  teema juurde mõtete koondamisega. Ja kui see kõneleja on veel meeldiva välimusega ja muidu sõbraliku olemisega, siis võiks ta küll, näiteks, kirikuõpetajaks sobida. Paavstiks vast mitte nii väga. Läbi ajaloo on paavstiks eelistatud valida mees, kellel enam ees palju aastaid elada ei ole.  Siis pole põhjust kahelda tema moraalses puhtuses ega hakka ta ka midagi kardinaalselt uut ette võtma. Kõik peab ju püsima kindlaks määratud rööbastes. Parem kui tal poleks ka lihaseid sugulasi, vaid üksnes vaimulikud lapsed. Tegelikult paavstil lapsi olla ei tohiks, sest isegi katoliku preestrid peavad elama tsölibaadis st. nad ei ole abielus. Tänapäeval, muide, on puhkuse ajal preester sellest piirangust vaba. Nii et tänapäeva preestril võib olla ka perekond –  puhkuse ajal. Kardinal Alonso de Borja oli 77 aastane, kui ta 1455 aastal paavstiks valiti. “Peetruse troonile” tõustes võttis ta endale  nimeks Calixtus III. Tõsi, tal oli palju sugulasi, aga loodeti siiski, et vanamees ennast vaos hoiab ega hakka nende elujärje parandamise eesmärgil paremal tasemel olijate rahu segama. Asjatu lootus! Veri on ikka paksem kui vesi. Juba saidki temalt punased kardinalikübarad pähe õepoeg Rodrigo ja tema tädipoeg  Luis Juan de Mila. Rodrigost kui läbilöögivõimelisemast ja taibukamast sai paavsti asekantsler. Arusaadavalt oli sellel kohal vaja lähedast ja ustavat inimest. Kantsleril oli ülevaade Rooma kokkuvoolavast rahast ja ka võimalustest poliitika valdkonnas. Kui näiteks mõni vürst soovis oma abielu lahutada, siis tuli tal selleks paavsti luba hankida, sest rooma kiriku eeskirjad abielu lahutamist aktsepteerida ei saa. Läks aega, mis läks, aga enamasti vürst ikka oma tahtmise sai, muidugi juhul kui tal oli pakkuda soovimisväärseid vastuteeneid. Abielutehingud oli niisiis vahetuskaup. Rodrigo sissetulekud ja auastmed liikusid tõusurada. Ta nimetati Valencia piiskopiks. Nagu arvata võis suri peagi, juba kolme aasta pärast, paavst Calixtus III.  Kardinal Rodrigo valvas ustavalt  tema surivoodi juures. Uueks  paavstiks sai Pius II. Tema oli  olnud oma ajastu üks kuulsamaid humaniste ja kirjanik. Kui tal tuli Rodrigot, kes oli ühel peol daamide ümber lipitsemisega kirikut häbistanud, korrale kutsuda, siis tegi ta seda isalikult manitseval toonil, andes mõista, et kõike võib, aga mitte nii avalikult. Rodrigo kuulas teda alandlikult, pea norus – tunnusmärk, et sobib edutamiseks. Veel vahetusid mõned paavstid ja siis oligi kord Rodrigo Borgia käes. Temast sai see kurikuulus paavst Aleksander VI. Nüüd ei pidanud ta enam varjama ka oma pikaaegse armukese olemasolu, vaid ta andis isegi notariaalse kinnituse oma neljale lapsele isaduse tõestamise kohta. Ja siis see algas: – helde kirikumaade ja ametite jagamine rohkearvulistele sugulastele. See on üksnes vaid kirikule kasuks! kinnitas Rodrigo. Oma armsatele lastele Cesarele ja Lucreziale võimaldas ta kõike, mida rikas kirikuvürstist isa üldse võimaldada võib. Ka naine oli majanduslikult kindlustatud, kuid abieluvoodis asendasid teda nüüd armukesed. Keegi saksa soost vaimulik viis oma kodumaale teate, et uuel paavstil olevat 17  last, kelle heaks ta üksnes elada tahtvatki. Ega ta armukeste lastest küll palju ei hoolinud. Rodrigo Borgia jaoks ei olnud midagi püha. Misjonitöö huvitas teda vast ehk niipalju, kui palju sellest tulu tuleks Kirikuriigile. 1495.aasta lõpul, kui  üleujutus Rooma tänavad kanaliteks muutis, otsustati korraldada, nagu niisugusel puhul ikka, suur palvelitaania, eesotsas  paavstiga. Paavst ei jäänud rahule talle koostatud esimese palvevariandiga. See oli liialt isikustatud: “Taevane Isa, meie oleme valesti käitunud, meie oleme patustanud, vabasta meid sellest karistusest!…“ Selles jäi mulje, nagu esitaks paavst, ennast ka patustajana! Teine variant oli parem. Paavst ikkagi ei ole nagu tavaline inimene – ka mitte Jumala ees!

Aleksander VI Borgia palavaimaks sooviks oli, et poeg Cesarest saaks tema järgija. Cesare oli hea välimusega nooruk. Aleksander VI nimetas ta kardinaliks, seega kõrgeks kirikujuhiks. Kardinal peab olema Jumalale täiesti pühendunud inimene, kellel ei ole enam teed tagasi ilmalikkuse radadele. Selle määramise üle nurisesid paljud, sest Cesare oli kõike muud, kuid mitte usklik. Ka Cesare ise tundis, et kardinali seisus pole tema kutsumus. Mõnede aastate möödudes astus ta tagasi ja isal tuli see poja samm kuidagi välja vabandada. Vaene Lucrezia oli küll isale väga kallis tütar, kuid teda pandi mehele ja lahutati abieludest tema enese tunnetest küsimata. Kuna ta oli ikkagi paavsti tütar, siis pidi paavst väga osav olema kõiki neid manöövreid põhjendama.

Mida veel Aleksander VI kohta öelda? Ta võttis ette suurejoonelisi ehitustöid, pidas palju sõdu. Kui vaja, kasutas ka mürki ja palgamõrvareid. Igast tehingust tuli ta puhtalt välja. Kuid vili, mis „Püha Isa“ eluvalikust kasvas, oli nii halb, et paarkümmend aastat pärast Aleksander VI surma Roomas palverännakul käinud munk-preester Martin Luther pidi tunnistama: „Kui kusagil on põrgu, siis on Rooma selle koha peale ehitatud!“

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar