“Iseendale”

Pihtimusteraamatu “Iseendale” kirjutas Rooma keiser Marcus  Aurelius. Öösel kui uni ära läks hakkas ta mõtisklema. Just nagu omaaegne Babüloonia kuningas Nebukadnetsar. Nebukadnetsarit huvitas see, milliseks kujunevad  olukorrad maailmas pärast teda ja tema riiki. Jumal andis talle vastuse, mille paikapidavust on kinnitanud ajalugu. Marcus Aurelius elas aastatel 121 – 180 pKr. Tema võttis põhimõtteks tegeleda iseenda täiustamisega. Oma maailmavaateks valis ta stoitsismi. Selle koolkonna liikmetega vaidles kunagi apostel Paulus (Ap. 17,18). Pauluse taktitundeline ja hästipõhjendatud esinemine pani mitmed kuulajaist otsustama kristluse kasuks. Aga Marcus Aureliust köitis stoa mõistusepärane  filosoofia ja enesevalitsust rõhutav eluviis. Et kõigesse, mis inimese tahtest ei sõltu, tuleb suhtuda külmaverelise ükskõiksusega. “Kas on võimalik, et selles maailmas poleks ülekohut? Ei ole! Ära siis nõua võimatut.” Ülekohut aga oli Rooma riigis väga palju. Just tema, Marcus Aureliuse, ajal omandasid kristlaste jälitamised perversse ulatuse. Timukasulased, kes teist usku inimeste järele luurasid, neid vangistasid, põletasid, väikesi tüdrukuid ja nõrku rauku elusast peast küpsetasid, tegutsesid ometi keisri teadmisel või isegi käsul. Enesesse süüvinud keiser aga kinnitas, et tema isiklikult pole kunagi piinamiste juures olnud. Ja lõppude-lõpuks: “Kas on siis võimalik, et selles maailmas poleks julmureid?!”  Rasked tagakiusamised olid 177.aastal Lyonis ja Viinis. Lyoni koguduse piiskop Pothinus, üheksakümne aastane mees, astus noorusliku reipusega kohtulaua ette ja tunnistas rõõmsa julgusega oma usust lunastusse Jeesuse Kristuse läbi. “Kes on kristlaste Jumal?” küsis Rooma asehaldur. Pothinus vastas: “Teda saate teie ise  tundma õppida, kui te vaid seda soovite!” Vastus ärritas  kuulajaid. Enesevalitsuse kaotanud mehed tormasid Pothinuse kallale ja peksid ta poolsurnuks. Kahe päeva pärast Pothinus surigi vanglas. Kogudusega liitunud noorelt orjatar Blandinalt nõuti piinamiste abil valetunnistuse andmist kristliku koguduse kohta. Aga Blandina ütles:”Mina olen kristlane. Meie koosolekuil ei tehta mingisugust kõlvatust.” See vihastas ülekuulajaid. Tema piinasid suurendati, kuid ka väljakannatamatutes valudes hüüdis Blandina:”Mina olen kristlane!” Koos Blandinaga visati kiskjate loomade ette koguduse diakon Sanctus  ja Maturus, keda toodi aeglaselt kuumutatavalt raudistmelt. Kuna loomad ei puudutanud nende poolpõlenud veritsevaid ihusid, siis Sanctus ja Maturus tapeti, Blandina aga suleti uuesti vanglasse. Vangistatud kristlaste hulgas  oli ka rooma kodanikuõigustega isikuid. Asehaldur saatis Rooma järelpärimise, mida nendega teha. Keiser Marcus Aurelius vastas, et kui nad kristlusest lahti ei ütle, siis  tuleb nemad tappa mõõgaga. Marcus Aureliuse stoitsistlik filosoofia ei takistanud teda süütuid alamaid hukkamast. Kristlaste kaitseks astus välja Justinus (100-165 ). Ta koostas  vangistatud kristlaste vabastamiseks kaks kaitsekirja. Sellega tõmbas ta tähelepanu enese peale. Marcus Aurelius vastas talle surmaotsusega.  Oma pihtimusteraamatusse aga kirjutas keiser:”Uuri kõigepealt iseennast!” “Peagi sa sured ja sa polegi veel kõigi vastu lahkemeelne olnud ega näe, et mõistus seisneb üksnes õiglases teos…”. See on ikkagi parem resümee, kui  Adolf Hitleri otsus pärast miljonite inimeste hävitamist:” Saksa rahvas pole oma juhti väärt!”  Saksa ohvitseri poolt kirjutatud raamatus “Katastroof Volgal” räägib autor, kuidas temal oli lahinguväljal kaasas perekonna kalli reliikviana Marcus Aureliuse pihtimusteraamat, kuid Stalingradi õudustes rääkis nende vastu veel vaid üks raamat ja see oli Piibel.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Võitlus eestimaalaste usu pärast.

Esimesteks ristiusu levitajateks olid Eestis katoliiklased: rooma-katoliku kirik ja kreeka-katoliku kirik. See oli 13.sajandil ja ega muid ristiusu sekte Eestis sel ajal veel ei olnudki. Luterlus tuli 16.sajandil. Kreeka-katoliku – see on see vene-õigeusk. Rooma-katoliku on rooma-usk, eesotsas paavstiga. Ei saa öelda, et neid Eestisse saabunud ristiusu levitajaid-misjonäre oleks nii väga huvitanud loodusjõudude kummardajate  südamete pööramine Elava Jumala, Looja, austamisele. Me teame, et tegelikult tulid nad maad vallutama. Aga vähemalt väliselt soovisid nad endid näidata õilsamas valguses. Ega vallutajad ei taha  ju endist jätta  muljet  nagu oleksid nad saagiahned röövlid. Aga kahju küll! sellistena nad tegutsesid. Eesti idapoolsed naabrid olid kreeka-usu juba ligi kakssada aastat varem vastu võtnud. Nemad levitasid oma usku idapoolses Eestis. Aga rohkem seisnes see  misjonitöö küll andamite kogumises Novgorodi vürstile. Kiiret levikut sellisel misjonitööl ei olnud. Läänest saabunud ristirüütlid aga olid väga operatiivsed. Nad kasutasid sundi! Kui eestlased-liivlased neile visalt vastu punnisid ja esimesel võimalusel ristimisvee maha pesid, siis kutsuti “misjonitööle” appi taanlased. Kuid neidki huvitas rohkem maa kui rahvas. Nad panid Põhja-Eestile käpa peale ja kuulutasid Harju-,Viru- ja Läänemaa enda omaks. Usukantsideks ehitati võimsad kirikuhooned, kus pühapäeviti jumalateenistused toimuma hakkasid. Paraku pidasid preestrid jutlusi ladina keeles.Need teenistused olid elutud kombetäitmised. Hiljem, pärast luterlikku usupuhastust, olid jutlused saksakeelsed. Linnarahvas oli enamikus sakslased, keel neile probleemiks ei olnud. Eestlastele üldse oli esialgu linnades elamine keelatud. Usupuhastus tõi kaasa Püha Vaimu värskendava tuulepuhangu. Rahumeelselt see kõik muidugi ei läinud, aga et Riia peapiiskop, kelle ülevaatusele allus ka Eestimaa, reformeeritud usule vastupanu ei osutanud, siis tuli katoliiklusel Eestist taganeda. Luterlik usk sai Eesti riigiusuks. Maarahvas muidugi oli esialgu rohkem paganad kui kristlased. 18.sajandi algaastail ründas Venemaa Eestit, mis allus sel ajal Rootsile, sõjaga. Peeter I enesel luterliku usu vastu midagi  ei olnud. Ta ehitas Peterburi linna ja laevastikku. Välismaa töölisi läänest oli seal palju. Peeter käis ise ka nende jumalateenistustel. Ja kui patriarh suri, siis kuulutas ta ennast kirikupeaks. Uusikaupunki rahulepingu üheks tingimuseks oli, et luterlusel ja õigeusu kirikul on võrdsed õigused. Tegelikkuses aga tuli neid lepingutingimusi kõvasti korrigeerida ja nimelt ikka õigeusu kasuks. Saksa “ordnung” (kord) nõudis seaduste tõlgendamises täpsust. 1747.aastal saatis Eestimaa konsistoorium tsaaririigi kohtuministeeriumile järelepärimise, kas luterliku kiriku pastor tohib ristida lapsi, kelle üks vanematest on õigeusuline. Ministeerium saatis selle kirja edasi Pühale Sinodile.  Vastus tuli muidugi eitav. segaabieludest sündinud lapsed  tuleb kasvatada õigeusulisteks. Ja vähe veel sellest: tuleb silmas pidada, et õigeusu kirikust kedagi ära meelitada mõnesse muusse usulahku ei tohi. Kirikuõpetajat, kes sellise “kuritööga” hakkama sai, ähvardas ihunuhtlus, vanglakaristus või koguni Siberisse saatmine,  Aga kui keegi ise soovib õigeusu kirikuga liitumist, siis takistuseks ei ole isegi mitte süüdistus kuritöös. Ainult et selline inimene tuleb tuua vanglast preestri juurde valvurite saatel. Kui õigeusu kiriku liige puudub jumalateenistuselt, siis peab ta maksma rahatrahvi 1.rubla 50 kopikat või, kui tal tõesti raha ei ole, siis saab ta karistuseks 15-40 kepihoopi. Keiser Nikolai I kinnitas, et vene õigeusk on rahva jaoks kõige parem usk. Õigeusu kirikuid Eestisse ehitati ja peeti ülal tsaaririigi kulul. Isegi tasuta maad pakuti neile, kes luterlikust kirikust õigeusku üle tulevad. Lõuna-Eestis tegid seda paljud. Piiblitõdede õpetamist  inimestele tähtsaks ei peetud, sest õigeusus olevat nii palju kirikupühasid ja hingeülendavaid kombetalitusi, et need asendavat õpetuse täielikult. Aga väga ruttu hakkasid inimesed jälle usuvahetust kahetsema. Leebe Aleksander II saatis Eestisse krahv Bobrinski kiriku kaebuste suhtes selgust saama. Talupojad kurtsid, et nad vahetanud usu vaid majanduslikel kaalutlustel ja nüüd ei saavat hing enam rahu. Bobrinski lubas omapoolselt kõik teha, et tema jalge ees põlvitanud inimeste hardaid palveid rahuldada. Kuid see polnud nii lihtne. Vene riigi juhid pelgasid  väga vene pappe. Ainult niipalju ta saavutas, et segaabieludest sündinud laste usu võisid nüüd valida nende vanemad. 18.-19.sajandil hakkas Eestis levima hernhuutlus (vennastekogudus). Luterlik kirik neid ei sallinud. Keisri korraldusel jäi siis nii, et sakslased võivad vennastekoguduse liikmeiks saada, kuid eestlased peavad jääma luterliku koguduse liikmeiks. Vennastekogudus tõi evangeeliumivalguse eesti maarahvale. Piibel tõlgiti eesti keelde. Vaimulik ärkamine tõi eesti rahvale ka rahvusliku ärkamise. Esimest Eesti üldlaulupidu, Tartus 1869.aastal, alustades langes rahvas harduses põlvedele.

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Istu nurgas ja ole vait!

Kas on veel rusuvamat vanale juhile sellest, kui teda enam ei vajata? Räägime  Saksamaa kantslerist Otto von Bismarckist. Ta oli siis veel noor Preisi mõisnik, kui jõudis arusaamale, et midagi peab ette võtma. 19.sajandi Saksamaa kujutas enesest saksa keelt rääkivate riigikeste konglomeraati. Üheks suuremaks oli nende seas Preisimaa. Bismarck unistas: Kui need hertsogkonnad, mis nad ju tegelikult on, üheks suurriigiks ühendada, siis on võimalik luua ka tugev armee. Siis on jõudu soetada kolooniaid Aafrikas ja Aasias, nii nagu seda on naaberriikidel Inglismaal ja Prantsusmaal. Pealegi levitab Prantsusmaa üle Reini jõe oma revolutsioonilist rahutuste vaimu. Neid sotsialiste ei ajenda aga miski muu, kui ainult ahnus ja kadedus paremini elavate kaaskodanike vastu. Isegi Berliinis hakatakse juba nõudma mingeid kodanike põhiõigusi, sest muidu ei saavat rahvas inimväärselt elada. Nõutakse konstitutsiooni. Sellest viimasest küll Preisi kuningas, Wilhelm Friedrich IV, mitte kuuldagi ei taha. Bismarcki arvates  huvitavad üldse kuningat usuasjad hoopis enam kui see Saksamaa huvides vajalik oleks. Põhja-Saksamaa on protestantlik. Lõuna-Saksamaa aga katoliiklik. Kunagise 30-aastase sõja ajal ähvardati tragunid (kutselised sõjaväelased) majutada just  protestantlikesse peredesse. Neid marodööre aga keegi oma majja lasta ei soovinud. Sellepärast luterlus tegi lõunas  tugeva tagasikäigu. “Kui nõnda edasi,” arutles Bismarck, “et troone kõigutatakse ja isegi pikali tõugatakse,  siis on ka Saksamaa valitsejate saatus varsti teada. Niigi on ülemvõim Euroopas Prantsusmaa käes.” Oma mõtteid ei hoidnud Bismarck vaka all. Neid jõudis ka keelele. Kuningas tegi oma valiku – läks hoopis erru. Preisi troonile tõusis Wilhelm I.  Tema oli küll väga kohusetruu ja töökas mees, aga sõjavägi teda mitte ei armastanud. Staabiohvitserid olid nördinud, kui ihnuskoi-Wilhelm pärast paraadi dineele kutsumise asemel taskust võileiva välja võttis. Aastate poolest ei olnud Wilhelm enam noor mees. Sõjaministeerium tegi talle ettepaneku  kutsuda valitsusjuhiks (kantsleriks) Bismarck. Wilhelmile see mees sugugi ei sümpatiseerinud. Kuid ta siiski nõustus. Kuigi vastumeelselt. Oli aasta 1862. Kahe aasta pärast  puhkes sõda, olgugi et Bismarck oma loomult just sõjamees ei olnud. Austriaga koos marssis Preisi Taani vastu. Selle manöövri tulemusena liideti Preisile Schleswig ja Holsteini vürstiriiigid, Hannover, Nassau, Frankfurt ja veel rida teisi. Põhja-Saksa Liiduks ühendatud pisiriigid rahustati maha ja need pidid alistuma Preisimaaga seotud saatusele. 1870.aastal tuli relvad haarata ka Prantsusmaa vastu. Bismarckile toodi teade, et lahingus on langenud tema kaks poega. Ilma saatjaskonnata kiirustas isa neid otsima. Ühe leidis ta talumajast kolmest kuulist haavatuna ja elus oli ka teine poeg. Bismarck: “Mu elu suurim õnn on selles, et Jumal ei võtnud minult ühtegi last!” Ta kirjutas oma naisele:”Kindralid kasutavad siin ära meeste surmapõlgavat vaprust…”. Prantslased kaotasid sõja. Saksa riigi rajamisega täitus sakslaste igivana unistus. Põhimõtteliselt oli poliitika Bismarcki jaoks alati just võimaluste kasutamise kunst. Austriaga sõlmis ta liidu. Itaalia kaasahaaramisega sündis juba kolmikliit.Isegi Türgiga istuti asju arutama ühe laua taha. Tolliliiduga vabastati saksa rahvas tollimaksudest. Paraku õõnestasid vastuolud  katoliku kiriku ja paavstiga sisepoliitikat. Viimastel oli oma eesmärk. Nad tegid kõik, et kindlustada Saksamaa seotust Roomaga. Jupphaaval tuli katoliiklaste vastu suunatud seadused õigustühisteks kuulutada.  Sotsiaaldemokraadid nurisesid, et Bismarckil pole vastutustunnet tehasetööliste  majandusliku olukorra parandamise  suhtes. See aga oli vale, sest tööõnnetusi, invaliidsust, haigust ja kõrget iga  puudutavad seadused olid juba vastu võetud. “Armuand!” põlastas revolutsioonilistest ideedest nakatatud töölisklass. Tunnustust või kiitust kõik need ettevõtmised Bismarckile ei toonud. Keisriks tõusnud Wilhelm II kutsus ta vastust andma, miks ta katoliku saadikud oli vastu võtnud. “Ära peab kuulama kõiki!” õigustas end Bismarck. Wilhelm II otsis põhjust temast vabanemiseks. Noorel valitsejal olid oma plaanid. 1890.aastal saatis  ta Bismarcki erru. Rahvaesindus vaikis, nii nagu ikka sel puhul, kui tulevikus on mängus iseenda karjäär. Pealegi võib mõni suurmees saada  lõpp-kokkuvõttes riigile ka suureks õnnetuseks. Wilhelm II sekkus kõigi maailmajagude asjadesse, mis  viis Saksamaa Esimesse maailmasõtta. Hitleri võimule tulles lahkus Wilhelm II Hollandisse eksiili. Holland keeldus teda välja andmast. Bismarck elas tavalise kodaniku elu oma maakodus. Tema nõuandeid kuulda ei soovitud.

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Headus

Šveitsi kirurg Niehansil ei olnud midagi selle vastu, et tema poeg Paul soovis pastoriks saada ning seetõttu teoloogiat õppima asus. Olgugi et 20 sajand just vaimuliku huviga eriliselt ei hiilanud. Niehans ise oli usklik mees; mitte katoliiklane, vaid protestant. Katoliiklased peavad Neitsi Maarjat inimese ja Jeesuse Kristuse vahendajaks: – Pöördu oma palves ikka esmalt Neitsi Maarja poole, küll tema siis oma poega sinu kasuks mõjutab! Protestandid lunastuse sellise versiooniga nõus ei ole. On ainult üks Vahemees. See on Jeesus Kristus, kes meie eest on lunahinna maksnud oma verega. Kui Paul Niehans oli oma teoloogiaõpingud lõpetanud, leidis ta, et inimesed vajavad mitte ainult vaimulikku, vaid ka füüsilist tervendamist. Jeesusel kulus rohkem aega haigete aitamiseks kui jutlustamiseks. Eriliselt heasüdamliku iseloomuga Paulil oli tõeline arst-misjonäri meelsus. 1954 aastal haigestus raskelt paavst Pius XII. Palju sellest rääkida ei tohitud, sest Jeesuse Kristuse asemikku, Apostlite vürsti, tuli pidada peaaegu surematuks. Viimases hädas aga oli arstiabi siiski tarvis ja loomulikult oli paavstil ka oma ihuarst; muidugi suure saladusekatte all. See tegi kõik, mis oskas, andis oma parima, kuid 78 aastane kirikupea tundis, et paratamatu lõpp läheneb. Paavst oksendas verd ega pidanud sees isegi mitte vedelikku, mis oleks vajalik olnud mao röntgenoloogiliseks uuringuks. Arst palus Rooma kolleegiumile kogunenud kardinalidel mitte laiali minna, vaid lõpptulemus ära oodata. Paavst luges oma voodil ladinakeelset suripalvet. Aga niiväga oleks ta soovinud oma maistele elupäevadele veel pikendust! Äkki näis talle, et Jeesus seisab tema voodi ees. See oli täiesti nagu ilmsi. Sellise ilmutusega, teadis paavst, võisid kiidelda ainult apostel Peetrus ja Konstantin Suure imeravitseja Silvester. Nemad mõlemad kuulutati pühakuiks. Järelikult on ka temal lootus selleks saada. Kuid Pius XII ei tahtnud surra. Nähes, et paavstil siiski lastakse surra, võttis otsustavalt ohjad oma kätte tema majapidajanna nunn Pasqualina. Ta helistas Šveitsi doktor Paul Niehansile. Paul oli jõudnud juba koguda kuulsust oma värskerakuteraapiaga. Sellel ravimeetodil, mis kujutas endast haigele äsjatapetud loomade kilpnäärme rakkude süstimist, oli küll ka palju mahategijaid, kuid isepäise Pasqualina meelest ei olnud kaotada enam midagi. Pärast öeldi, et Pasqualina tegutses protestandist arsti kutsudes ikkagi paavsti loal. Paavsti ilmutus läks täide: äkki seisis tema voodi ees naeratav, suursuguselt riietatud isand. (Emapoolselt oli Niehans Saksa keisri lapselaps). Aga paavst Pius XII jaoks oli Jeesus tulnud talle tervist tooma arst Paul Niehansi isikus. Paavstile kinkis Jumal elupäevade pikendust neli aastat. 1958 aastal suri PiusXII ajurabandusse.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Patumikroobid

Pilk kirikuajaloole ei rõõmusta meid. Miks ei ela kristlaskond Jeesuse Kristuse õpetuste kohaselt? Kus peituvad need patupisikud? Kuningas Taavet, sügavalt usklik mees, ohkas oma palves:  “Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks!”(Ps.51,9) Kas siis iisop peaks kedagi puhastama! Aga võtame teadmiseks, et iisopil on tõepoolest mikroobe hävitav toime. Taavet tajus, et patumikroobid on nii sügavale tema olemusse sööbinud, et välisest lihvimisest ei piisa. “Te peate uuesti sündima!” ütles Jeesus patuprobleemides vaevlevale inimesele. “Kuidas see võiks toimuda?” küsis Nikodeemus, juudi õpetaja. “Mis lihast on sündinud, on liha. ” Lihalikul olemusel on tõmme patu poole, sest ta on patumikroobidest läbi uuristatud.  Paljude meie haiguste  põhjustajaiks on mitmesugused mikroobid. Nende vastu on inimese keha siiski üsna hästi kaitstud. Inimese verel on antibakteriaalne toime. Nahk kaitseb tervet keha; pisarad kaitsevad silmi. Silmadele on kahjulik liiga kuiv õhk. Bakterioloogid ütlevad, et isegi küüntel olla mikroobe hävitav mõju. Kõige ohtlikumad haavad lööb inimkond endale ise. Kui oli aeg, mil sõditi mõõkadega, siis olid haavad siledaservalised. Aga lõhkeained rebivad narmendavaid haavu. Need juba on hoopis ohtlikumad, sest võimalus mikroobide sissetungiks on avatud suurel pinnal. Inimkond tänapäeval on väga haige. Ravijärjekorrad on pikad, arstid töötavad nõrkemiseni, aga nemadki on vaid inimesed. Täiesti mõistetav, et ravimine enamasti toimub tablettidega. Kui arst tablette välja ei kirjuta, vaid soovitab muuta toitumisharjumusi ja eluviise, siis – “Mis arst ta on!” Tablettidel on aga see paha omadus, et kui ühte häda nad ravivad, siis  uue sünnitavad. Just enne Teist maailmasõda levis sensatsioon: on leiutatud ravim (penitsilliin), mis hävitab väga efektiivselt haigusttekitavaid mikroobe, aga ise inimesele mürgine ei ole. Lausa õnn, et üks selle leiutajatest, biokeemikust juut Chain, jõudis  enne massilist juutide hävitamist Saksamaalt Inglismaale ümber asuda. Biokeemiku ülesandeks sai avastatud antibiootikumi toimeaine kontsentreerimine, et seda kasutada saaks. Sellega olid katsetanud mitmed, kuid Chain tuli toime. Aga mis hävitaks patumikroobid? Seda suudab vaid Püha Vaim. “Mis Vaimust on sündinud on vaim.” (Jh.3,6) Vaimust sündinul ei ole enam tõmmet patu poole. Ahvatluseks üles seatud patureklaam jätab ta külmaks. Midagi on inimeses muutunud.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Maa väriseb

Jumal on seadnud inimesele elupaigaks taevakeha, mis sarnaneb suure krobelise palliga. Aga meie ei ela selle palli sees, vaid palli koorikul, nagu väikesed putukad. Palli koorik on umbes 5-50 km. paks. Maakera sisse on Jumal ehitanud “ahju”. Seda inimesed täpselt ei tea, millist kütet selles ahjus kasutatakse. Kuigi see ahi on väga kuum, vajame veel lisasoojendajat. Selleks on tohutu suur “lamp” – päike. Tema annab nii valgust kui ka  soojust. Maakoor ise tundub olevat nagu elus – ta liigutab ennast. Vahel justkui punnitaks välja uusi mägesid, vahel jälle lõheneb. Seda sellepärast, et maakoor koosneb suurtest kivistest “pannkookidest”. Neid kooke nimetatakse laamadeks. Laamad kipuvad vahel tõuklema, ei püsi paigal, poevad teineteise alla. Siis on kuulda maa seest mürinat. Hirmus, kui maakoor ennast raputab! Meil Eestis juhtub seda harva ja mitte tugevasti. Aga ilmselt on maakoorel tarvis vahel end tugevamini soputada, kuni iga nihkunud laama jälle oma õige koha leiab. Laamade vahelt maakera sisemusest pressib välja tuld ja suitsu. Ega uurijad seda väga täpselt ei tea, missugused protsessid maakera sisemuses üldse toimuvad. Ei ole ju võimalik sinna piiluda. Kõige rohkem maavärinaid on Vaikse ookeani ja Vahemere ümbruses. Jaapanis väriseb maa peaaegu iga päev, kas vähem või rohkem. Inimesed on küll sellega harjunud, on õppinud ka ehitama hooneid, mis raputamist kannatavad. Kuid hirmu ja kahju teevad maavärinad ikka. Tundub nagu kasvaks maavärinate sagedus. Võib olla näib meile nii sellepärast, et varematel aegadel ei pandud kõiki neid nii täpselt kirja. Aga miks ei või nende sagedus tõesti kasvada? On siis see nii täpselt kindlaks määratud? Jeesus hoiatas, et mida lähemale maailma lõpule, seda enam esineb korratusi looduses, ühiskondlikus elus ja ka maa väriseb (Matteuse 24 pt.). Miks loodus ei peagi kartma, kui Looja “vaatleb ilmamaad”, otsustamaks, mida sellega ette võtta; maa lausa “vabiseb”, kui  Looja “puudutab mägesid ja need suitsevad” (Js. 104,32). Muidugi ei saa Looja rahul olla kõigega, mida inimkond, kellele planeet Maa on kingitud, sellega teinud on. Inimesed saavad ise ka aru, et mõnele asjale tuleb otsustav piir panna. 1755 aastal ehmatas Euroopat kohutav Lissaboni maavärin, mis linna peaaegu täielikult hävitas ja mille moju oli tunda väga laialdasel territooriumil. Seda maavärinat peeti selgeks patuste karistamiseks. Aga Jeesus hoiatas, et taolistes õnnetustes hukkunuid ei  saa teistest suuremateks patusteks pidada: “… Kui teie ei  paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka.” (Lk.13,5) Lissaboni tragöödia juhtus pühapäeva hommikul kui maapind kõrvu lukustava mürina saatel hakkas ägedalt üles-alla vappuma. Hooned varisesid ja kohe hakkasid ka vallapääsenud tulekeeled neid limpsama. Linna kohale kerkis tõeline tulepõrgu. Meri, mis esialgu nagu kohkunult tagasi tõmbus, sööstis uuesti linnale peale ja seda kuue meetri kõrguse lainena. See pühkis kõik merre. Esimesele tõukele järgnesid veel teine, kolmas … Kauge Böömimaa kuumavee allikad hakkasid mudajugasid õhku paiskama. Rootsis muutusid järved mudasogasteks. Maavärinaid on end kristlikuks pidavas Euroopas ikka aegajalt kogetud, aga mitte niisugust katastroofilist. Õnnega arvasid end koos olema need, kes oma kiuslike kaaskristlaste tõttu kord olid  sunnitud Euroopast Ameerikasse ümber asuma. Seal olid nad endilelaia ja tasasesse Mississipi orgu ehitanud palkmajad. Aga nad ei osanud arvatagi, et allmaajõud ka seal neid varitseda võivad. Ühel ööl 1811. aastal hakkasid asunike majakesed kõikuma ja katustelt korstnad alla kukkuma. Õnneks öisel ajal ahjudes tuld ei olnud. Palkmajad aga taluvad maavärinaid päris hästi. Tol aastal värises maa veel kaua ja tugevasti, Peaaegu terve aasta. Kohati vajus maapind järsult mitu meetrit allapoole, metsad kattusid veega ja muutusid järvedeks, milledest praegugi veel puude tüükaid välja turritab. Võib olla oli sellel maavärinal ka oma osa 19.sajandi Põhja-Ameerika asunike vaimulikus ärkamisliikumises: Jeesus  tuleb tagasi! Pühakirja alusel peavadki sellele eelnema “… suur maavärisemine” ja veel teised kohutavad loodusnähtused (Ilm. 6,12). Selle maailma vägevad soovivad siis, et mäed neile peale langeksid ja Jeesuse palge eest neid varjaksid. Nad ei suuda SELLE pilku taluda, kelle ees nad nõnda ülbitsenud on.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

” välja teede peale ja aedade ääre…”

Kõige rohkem katoliku-usulisi on Ladina-Ameerikas, Mehhikos. Ega pole ka imestada – juba esimene Mehhiko konstitutsioon keelas seaduslikult kõik teised religioonid peale katoliikluse. Selle usu misjonärideks olid hispaania konkistadoorid kuueteistkümmendal sajandil. Ega  pärismaalastel katoliku usu vastu midagi eriti olla ei saanud: katoliiklus jumalikustab Neitsi Maarjat, mehhiklaste kristluse-eelses usundis oli maa kaitsepühakuks  neitsi Guadalupe. Mehhiko pealinna Mexicosse asuti ehitama hiiglaslikku kathedraali. Uue usu vastuvõtmise kergendamiseks valmistati aga tõmmunahaline Neitsi Maarja kuju.  Katedraali valmimiseks  kulus peaaegu kolmsada aastat. Kuid sekeldusi temaga oli palju ja neid jätkub veelgi. Oma suure massi tõttu kipub kathedraal maa sisse vajuma, sest aluspinnas on pehme, vana järve põhi. 1985.aasta maavärin muutis vajumise probleemi õige teravaks. 2000.aasta lõpul suudeti see peatada, kuid põrand jäi kaldu ja sambad on viltu.  Kuni 1960-ndate aastateni ei olnud teiste uskkondade mõju Ladina-Ameerika katoliiklusele üldse arvestatav. Presbüterlastest, metodistidest ja anglikaanidest misjonärid küll tegutsesid, kuid protestantismi mõju  Ladina-Ameerikas oli üliaeglane. Möödunud sajandi lõpupoole aga tuli muudatus: katoliku kiriku liikmed hakkasid teistesse kogudustesse üle minema. Mitte niivõrd  baptistide -metodistide kogudustesse, kui just nelipühilaste, Jehoova tunnistajate ja ka adventkogudusse. See tegi katoliku preestrid valvsaks. Nelipühilastel oli kõige suurem edu. Kuid nendega on katoliku kirikul ka kõige kergem hakkama saada. Nelipühilaste  usuline praktika on lihtne ja emotsionaalne. Võetakse kirjakoht Piiblist ja selle alusel võib palju südantliigutavat rääkida. Kas loetust arusaam vastab Piiblis esitatud lunastusplaani üldmõttele, selle järele ei küsita. Nelipühilasi saab  sulatada katoliiklusesse. Tänase katoliku kiriku ärksamad usklikud ongi katoliku-nelipühi sümbioos. Loomulikult ei rahulda tänapäeva usklikku mõne piirkonna kaitsepühaku ülistamine. Usk kasvab iseseisva piibliuurimise tulemusena. Katoliku kirik keelas kunagi usklikele ära piiblilugemise rahvakeeles, kuid möödunud sajandil annuleeris selle keelu. Jehoova tunnistajate ja adventistide kogudused sündisid 19.sajandil elavnenud Jeesuse  taastulemise ootusajal. Siis võeti põhjalikult käsile Piibli prohvetikuulutuste uurimine. Baptistijutlustaja William Miller määras nende põhjal isegi kindlaks Jeesuse tagasituleku aja. Sellega läks ta aga vastuollu Piibli teiste kirjakohtadega. Kui Jeesus oodatud ajal ei tulnud,  määrasid Jehoova tunnistajad uued tähtajad. Adventistid aga moodustasid koguduse, kes võttis sihiks viia evangeelium üle maailma. Jeesus tahab  tulles palju rahvast vastu võtta. Misjonitöö aga edenes mõnes paigas väga visalt. Keskmine linnakodanik oli juba oma valiku teinud – ta kuulus mingisse kogudusse ja rahuldus sellega, kui käis kirikus ka ainult kaks korda aastas. Ladina-Ameerikas pöörasid adventistid oma pilgud slummidesse ja maapiirkondadesse.  Nad pakuvad kõrvalejäetud inimestele hoolivust, majanduslikku toetust, vastastikusi kasulikke suhteid  ja nii avanevad inimeste südamed ka Kristuse armastuse mõistmisele. Ühised piiblitunnid annavad õppijaile selge vaimuliku aluse. Seda on aga väga vaja, sest paavstikirikul pole kombeks kergeid järeleandmisi teha.  Viimane, praegune paavst on valitud Ladina-Ameerikast. Igal aastal 12. detsembril pühitsetakse katoliiklikus Mehhikos Neitsi  Guadalupe sünnipäeva. 16-24 detsembril etendatakse aga Jeesuse sünnilugu. Iga õhtu lõpeb siis peoga. Kolmekuningapäeval süüakse kooki, millesse on puuviljade vahele peidetud Jeesus-lapse pilt. Paastuajale eelnevail päevadel toimuvad kogu maal paraadid ja põnevad peod nukupiltide põletamisega. See viimane  tseremoonia on küll vist pärit ketserite põletamise ajast  16.sajandi Hispaanias.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar