See pöördeline aeg (järg)

Omaaegne Rooma maailmariik seisis „kahel jalal“: Ida-Rooma ja Lääne-Rooma. Meelde-tuletuseks: Keisri residents asus Ida-Roomas pealinnaga Konstantinoopol. Keiser Constantinus I viis selle sinna, kuna see tundus asukoha poolest ohutum kui Rooma. Senises pealinnas Roomas aga hakkas järjest enam tugevnema paavsti võim. Paavstid tundsid endid  keisri asemikena ja nõnda  rahvas ka neisse suhtus. Muidugi soovis keiser, et pealinna, Konstantinoopoli, patriarh oleks see kõigekõrgem kirikuvõim. Aga paavst Gregorius vastanud talle: Peetrus ise määras kõik kirikud, kaasaarvatud Konstantinoopoli, Rooma paavsti alluvusse!

Justinianus I oli viimane keiser, kellel veel oli võimu üle paavstide. Usulised küsimused üldse huvitasid Justinianust. Ta oli ka veendunud, et Chalkedoni kirikukogus tehti Kristuse olemuse mõistmise kohta õige otsus. Ida-Roomas aga oli palju neid, kes seda Chalkedoni kirikukogu otse ära needsid ja nad olid ise väga veendunud usklikud. Kristuse olemuse küsimuse üle jätkus kiuslemist –  kuni juuksekarva lõhkiajamiseni. Viimane sõna jäi muidugi paavstile.

540.aastal pääses riigis lahti katk. Kolmandik elanikkonnast suri Keisrile tuli siis meelde, et misjonitöö tegemine on unarusse jäänud. Aga ometi on evangeeliumi kuulutamine Kristuse käsk. Väike-Aasias oli veel küllalt palju paganaid ja isegi montaniste. Montanistid olid küll kristlased, aga usu poolest ekstsentrilised. Efesose piiskop Johannes käskis Früügias montanistide  kiriku põlema panna. Kirikulised aga olid valmis laskma end elusalt ära põletada, kuid kirikust välja nad ei tulnud. Usuliste veendumuste muutmiseks vägivald ei kõlba. Usklik leiab kinnitust Pühakirjast. Ajaloos on korduvalt ette võetud Piibel ära hävitada viimase eksemplarini. Aga aeg läheb mööda ja Piiblit aina trükitakse ja tõlgitakse.

Kuuenda sajandi lõpukümmendil sai paavstiks mees, kes andis kirikuseadusi välja oma arusaamise järele, ilma kooskõlast Jumala Sõnaga. Ja need seadused on kirikutes maksvad  tänini. See paavst oli Gregorius I. Tema sündis senaatori usklikus perekonnas. Oli raske katku-aeg. Tegelikult nimetati sel ajal katkuks kõiki epideemiaid. Isa suri. Gregorius nimetati juba 30-aastaselt Rooma prefektiks, mis oli linna kõigekõrgem amet; tänapäeva mõistes linnapea. 4-5-aasta pärast tegi Gregorius oma elus täispöörde – läks mungaks. Oma kodu ehitas ta kloostriks ja asutas veel mitu kloostrit. Kloostrielu oli talle väga meeltmööda. 590.aastal valiti ta paavstiks.

Paavst Gregorius reformis kirikumuusikat. Muusikaline mõiste „gregoriuse laul“ on käibel tänini. Germaani-kristlaste laulu olevat ta võrrelnud huntide ulgumisega.

Kuigi Gregoriust kujutatakse freskodel sageli Piibliga käes, ei ole siiski tema uuenduslikud korraldused sugugi kooskõlas Pühakirjaga. Tema oli see, kes keelas kristlastele ära piibelliku hingamispäeva pühitsemise laupäeval. Teatavasti viidi pühapäeva pühitsemine sisse rooma keister Constantinuse poolt „päikesepäeval“ (dies Solis, saksa keeles „sonntag“). Kes kristlastest läks sellega kaasa, kes aga jätkas maailma algusest õnnistatud hingamispäeva   sabati pühitsemisega. Aga paavst Gregoriuse korraldusel oli hingamispäeva pühitsemine laupäeval keelatud.

Gregorius tõi ristiusku puhastustule mõiste. Gregoriuse arvates oli surmale järgnev puhastustuli patuste, kes meeleparandusega hiljaks jäid, päästmiseks vajalik. Ta seletas, et pärast surma viibivad inimeste hinged puhastustules. Valu selles on suurem kõigist maistest valudest. Aga missaohvri läbi võib sealt välja pääseda. Selline Gregoriuse õpetus sai katoliku kirikule dogmaks. (Õpetus surematust hingest aga on tulnud ristiusku paganlusest)

Armulaua sakramentides on Kristus tegelikult ise kohal, seletas Gregorius.  Preestri õnnistavate käte all muutuvat leib ja viin Kristuse ihuks ja vereks.

Kui on vaja kirikut pühitseda, siis tuleb piserdada seda veega, millesse on lisatud pisut soola, tuhka ja veini. Pühapildid kirikuis on täiesti austamisväärsed. Pühakutekultus võttis kuju just Gregoriuse eestvedamisel. Just Gregoriuse ajal võttis kuju pühakutekultus.

Gregorius on kirjutanud palju raamatuid. Tuntuim  neist on „Dialoogid“, mis sisaldab pühakute elulugusid, nende imetegusid ja lugusid saatana väljaajamisest.

Misjonitöös oli Gregoriusel tähelepanuvääriv võte: esmalt saatis ta vaimuliku kirja selle paganliku või ariaanliku riigi kuningannale (mitte kuningale!). Nii oli tal kirjavahetus langobardide kuninganna Theodolindega, Burgundia kuninganna Brunhildaga ja Kenti kuninganna Berthaga. Järgneva  eest hoolitsesid juba need kõrgest seisusest daamid. Nad võtsid külalislahkelt vastu riiki saadetud misjonärid. See meetod kandis vilja.

Gregorius I Suur kuulutati katoliku kiriku poolt pühakuks juba vahetult pärast tema surma. Pühakuiks kuulutati ka tema ema ja kaks tädi. Pühakuil oli heade tegude varu, nii et sellest jätkus neilegi, kes palves nende pildi ees kummardasid.

Paneb imestama, kaua kaua ja kui palju vaieldi kirikukogudel Kristuse olemuse üle ja kui nõusolevalt võeti vastu sellised väärõpetused katoliku kiriku dogmaatikasse!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

See pöördeline aeg

See pöördeline aeg kristluse ajaloos oli 6.sajand pKr. Paavstlus võttis siis oma iseloomulikud jooned: vaimulik võim + ilmalik võim. Enne seda oli paavstivõim kõikuv ja vähene, sõltus Ida-Rooma valitsejatest. Paavstid loevad oma järjepidevust küll alates apostel Peetrusest, aga Peetrus ei olnud mitte vähimalgi määral paavst. Ilmaliku  võimu esindaja,viimane Lääne-Rooma keiser, poisikese-ohtu Romulus Augustulus oli vaid keisri vari. Ihukaitseväe ülem Odoaker juba tüdines ära tema mannetusest.  Õnneks taipas Romulus saata kiri Ida-Rooma keiser Zenonile paludes tal võim üle võtta: „Ühest keisrist maailmale piisab!“ Zenon (suri 491) vangutas pead, urises pisut ja nõustus. Romulus Augustulus saadeti pensionile. Tema elupaigaks sai villa Napoli linnas. Enam ta riigiasjadesse ei sekkunud. Odoaker nimetati Rooma kuningaks. Tema valitsusalaks oli ainult Itaalia. Seda majandas ta hästi. Arvestas ka kohalike kirikujuhtidega ja korraldas sõdades kannatada saanud kirikuhoonete taastamist. Kui ta aga oma piirkonda Illüüria vallutamisega väheke suurendada püüdis, siis saatis Zenon tema kallale ida-goodid eesotsas nende kuningas Theoderichiga. See astus  Odoakeriga esiteks rahuläbirääkimistesse. Usuliste vaadete poolest olid nad mõlemad ariaanid. Ariaanluse järgi on Kristus Jumalast madalam, loodu. Odoaker ja Theoderich leppisid,et jagavad kuningavõimu kahe peale. Kuid läbirääkimistele järgneva pidusöögi ajal Theoderich tappis Odoakeri. Võim Roomas jäi nüüd Theoderichile. Ka tema oskas rooma rahvaga häid suhteid pidada.

Kahjuks vindus piiskoppide vahel edasi vaidlusvaim. Teemaks oli jätkuvalt Kristuse olemuse küsimus: kui palju oli Jeesuses Kristuses Jumalat ja kui palju inimest. Kalchedoni kirikukogu ei lahendanud õieti ka midagi, püüti lihtsalt vältida äärmusi. Kuid inimlik kangekaelsus on suur. Eriti kui selle taga peitub võimu küsimus. Rooma paavstitoolile oli võimu omamine eriti tähtis.

Paavst Hormisdas (514-523) nõudis keiser Justinuselt ühemõttelist nõustumist Kalchedoni kirikukogu otsustega ja et siis selle alusel Konstantinoopoli patriarh kuulutaks välja anathema (needuse) kõigile  pisutki teistsuguste arusaamistega piiskoppidele. Ida kirikus aga oli neid palju ja nad olid oma arusaamade kaitsel vägagi jäigad. Usk on südametunnistuse asi. Väevõimuga  selle murdmine murrab isiksuse. Veel nõudis  Hormisdas, et ka maalt pagenud piiskopid  tuleb tagasi kutsuda ja kohtu alla anda. See tundub väga kurjakuulutavana. Kuid 517.aastal oli Süürias suur Kalchedoni õpetuse tagakiusamiskampaania, mille käigus põletati maha mitu kloostrit ja tapeti 350 munka. Keiser Justinus leidis, et ketserite suhtes võiksid rooma paavstid olla vähem nõudlikud. Siiski andis ta välja mõned vastavateemalised korraldused. Vana sõjamehena ilmselt arvas, et neist jätkub. Hormisdas suri 523.aastal. Ta maeti Peetri kirikusse. Katoliku kirik austab teda pühakuna.

Justinusele järgnes Ida-Rooma keisritroonil Justinianus (527-565). Noorele valitsejale soovitati  tutvust teha kuulsa nõiaga. Justinianus imestas: „Kas mina, kristlik valitseja, peaksin valitsema deemonite toel?“ Tema sooviks oli ühendada jälle Lääne- ja Ida-Rooma ja ka selle õigussüsteemi aluslik osa: lääne ja ida ristiusu kirik. Mida teha paganatega? Keisri arvates tuleks need hoopis maa pealt minema pühkida! Ateena Akadeemia suleti, sest seal õpetati kreeka antiikset maailmakäsitlust. Monofüsiitide suhtes, kuigi neid ketseriteks peeti, oli Justinianus pisut leebem, sest et neid kaitses keisrinna Theodora. Viimane oli Kristuse oma Päästjana vastu võtnud veel enne keisrinnaks saamist Egiptuses monofüsiitide juures ja nemad nimetasid teda oma tütreks. Kuna ristiusk oli tõusnud riigiusuks, siis leidis keiser, et neid, kes mõnes punktis teisiti usuvad, kui see riiklikult õigeks tunnistatud on, ei saa riigiametitesse valida.

Paavstitooli pärast oli sõdimist. 536.astal kandideeris selleks Silverius, Hormisdasi poeg. Hormisdas oli lesk, kui ta vaimulikuks sai, sest muidu kehtis piiskoppide suhtes tsölibaat; nad ei tohtinud olla abielus. Niisuguse nõude oli kirik kehtestanud, kuigi „esimene paavst“ Peetrus oli abielu-mees. Keisrinna Theodora süda valutas. Ta soovis näha paavstina mõnda leebemat. Sel eesmärgil leppis ta kokku Vigiliusega, et toetab tema paavstiks saamist, tingimusel kui Vigilius tunnustab monofüsiite. Aga kui Vigilius Rooma jõudis, olid valimised juba toimunud. Rooma kuningas Theodahadile oli antud altkäemaksu, et ta valimistega kiirustaks. Siiski, keisrinnal oli võimu. Rooma saabus Ida-Roomast (seda nimetati Bütsantsiks) väepealik Belisarius oma sõjameestega. Silverius avas nende ees linnaväravad. Kolme kuu pärast tagandas Belisarius Silveriuse, määras ta mungaks ja saatis asumisele Süüriasse. Sealne piiskop leidis, et Silveriusel pole mingit süüd ja läks Konstantinoopolisse keisrile kaebama. Keiser saatis Silveriuse tagasi Rooma, käskis seal tema üle kohut pidada. Ja kui ta osutub süütuks, siis taastada tema ametikoht. Roomas aga võeti  Silverius kinni ja saadeti ta üksikule Ponza saarele asumisele. Olgugi et Silverius oli jõudnud juba ametlikult oma tagasiastumisest teatada. Saarel suri Silverius veel samal aastal nälga. Katoliku kirik austab teda pühaku ja märtrina.

Vigilius vangistati otse missateenistusel. Tema olevat keeldunud kolme ketserlikku õpetust levitava teoloogi hukkamõistmisest. Ka tema saadeti saare peale asumisele. Poole aasta pärast aga lubas keiser tal tagasi pöörduda, kuid teel ta suri.  (järgneb)

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Paavst, kelle sümboliks oli madu

Jumal kõrgel, keiser kaugel. Kuid hunnide metsikud hordid olid juba Rooma alla jõudnud. Eks sellepärast pealinn Konstantinoopolisse üle viidigi, et Rooma oma asukoha poolest küllaltki halvasti kaitstav oli. Nüüd ei olnud muud midagi parata, kui et väärikamatest linnakodanikest saatkond moodustada, kes söandaks selle Sise-Aasia steppidest tulnud rändrahva kurikuulsa kuningas Attilaga läbirääkimistesse astuda. Saatkonna teiste liikmete hulgas oli ka tulevane paavst Leo Suur, kuigi veel noor, aga esindusliku väljaastumisega. Sellised võivad ühiskonna heaks palju ära teha. Seni, kuni nad veel enesesse armuda pole jõudnud. Läbirääkimised Attilaga õnnestusidki. Steppide avaruste valitseja loobus kultuurmaailma tähtsaima linna rüüstamisest, muidugi mitte ilma vastava hüvituseta, ja siirdus Katalaunia väljadele germaanlastega rinda pistma. Seal sai  Isake (Attila nime tähendus) surma.

Möödus ainult paar aastat. 455.a. tungisid vandaalid Rooma ja panid seal toime koletu laastamistöö. Roomas, teadagi, oli väga palju rohketelt vallutusretkedelt kaasa toodud hinnalisi kunstiväärtusi, ebajumalate ja keisrite kujusid. Vandaalid neist ei hoolinud, vaid peksid nad lihtsalt puruks. Samuti lammutasid nad Püha Peetruse kathedraali, aga Rooma elanikke nad ei tapnud. Seda loetakse ka Leo teeneks. Ta oli kohtunud vandaalide kuningas Geiserichiga ja palunud teda elanikke säästa. Vandaalid pidasid endid ka kristlasteks, ariaanliku suunitlusega, kes uskusid, et Kristus pole mitte igavene, vaid aegade alguses Jumalast loodud.

Vandaalid Rooma ei jäänud, vaid läksid edasi Hispaaniasse. Sealt ajasid lääne-gootid nad üle mere. Tuneesias rajasid vandaalid oma riigi, pealinnaga Kartaaago.

Kui Leo rooma patriarhiks (paavsti nimetuse võttis ta endale ise, esimesena rooma piiskoppidest.) valiti, siis juhatas ta sisse hästi organiseeritud võitluse nende kristlaste vastu, kelle usulised arusaamad ei tahtnud klappida kirikukogude otsustega. Esmajoones hõlmas see just vaimulikke. Muidugi on kirikul õigus vaimulikule tööle võtta neid, kes kiriku seisukohti esindavad. Ei saa olla nii, et kuulutad Jumala Sõna asemel, milleks Kristus koguduse kutsunud on, oma arvamusi. Kahjuks tõstis paavstlus üsna pea ise end üle Jumala Sõna    Leo oli energiline ja ettevõtlik mees. Ta võttis otsustavalt käsile lahtisaamise manihheismist. Pärslane Mani  (3.-4. sajand) oli oma pikkadel reisidel Hiinas ja Indias sealsetest usunditest huvituma hakanud. Ta leidis neis midagi ühist kristlusega. Seetõttu tegi ta tuletuse, et on olemas kaks ürgelementi: valgus ja pimedus ja need on vastasseisus. Pimeduse kütkeist võib vabaneda voorusliku elu kaudu. Mani utoopilised püüdlused leidsid järgijaid. Kuid ega neid rahule ei jäetud. Mani löödi risti, järgijad kannatasid pideva tagakiusamise all. Paavst Leo kohustas 443.aastal iga usklikku teatama oma preestrile manilastest ja veenis ka keisrit manilaste vastu edikti väljastama. Aasias leidus manilasi siiski veel sajandeid.

Paavstile saabus teade, et Egiptuses Kristuse surma mälestustalitusel (armulaual) olid koos teistega osaduses ka Pelagiuse õpetuse pooldajad. Leo nõudis sellise asja arutlusele võtmist sinodil ja tegi ettekirjutuse, et vaimulikud peavad ametisse astudes olema põhjalikult tutvunud kirikuisade õpetustega. Nad peavad olema pühendunud võitluseks ketserlusega.

Ilmikutel, need,  kes ei olnud koguduse teenistusse pühitsetud, keelas Leo kirikuis jutlustamise; samuti ka munkadel. Patukahetsus-piht, vaikne palvemõtisklus enese läbikatsumiseks Jumala ees, ei pidanud ka enam olema üldine, vaid eraviisiline, preestri kõrva sosistatud. Sellega oli siis kirikul ülevaade kõigest. Kirikujuhid  aga olid huvitatud mitte ainult taevastest asjadest, vaid ka riikide vaheliste suhete poliitilisest arengust.

Leo oli küll karm ketserluse vastu, kuid lubas kirikusse sisse tungida sellistel puhtpaganlikel tavadel nagu tsölibaat ja tonsuur.  Ida-kirikusse jäi küll komme, et ordineerida vaimulikuks võib ka esimeses abielus oleva, kuid  piiskopiks võis saada ainult vallaline. Tonsuur, preestri paljaks aetud pealagi, on pärit egiptuse iisise-kultusest.

Leo I Suur on rooma kiriku primaadi rajaja, sellele teoreetilise aluse panija. Kalchedoni kirikukogu  (451) tunnistas küll Konstantinoopoli patriarhi ameti paavstiga võrdväärseks, kuid Leo sellega rahul ei olnud. Leo kuulutas: kiriku võim on ülim, tal on universaalne autoriteet. Rooma paavstile aga peavad apelleerima kõik vaimulikud. Paavsti üle ilmalikul kohtul meelevalda ei ole. Paavsti võim oli tõusuteel. Keisri võim aga aina nõrgenes.

Ristiusu sümbol on rist. Paavst Leo I Suure sümboliks aga on draakon. Katoliku kirikus austatakse paavst Leo I pühakuna.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kristlased paavsti riigis (2.osa)

Katoliku kirik austab pühakuna Hieronymust (elas aastail 347 – 420).

Umbes kolmekümne aastase mehena juhtus Hieronymus lugema kõrbeerak Antoniuse elulugu. See tõi tema ellu pöörde. Ta katkestas kihluse, võttis vastu ristimise ja otsustas ka  hakata mungaks. Neli aastat elas ta Süüria kõrbes. Siis läks Betlemma, kuhu asutas kloostri. 382.aastal tuli ta Rooma. Tema elutööks sai Piibli tõlkimine ladina keelde. Hieronymuse piiblitõlge „Vulgata“ on katoliku kiriku ainukehtiv piiblitõlge. Kord sattus Hieronymuse kätte kellegi Rufimuse ladinakeelne tõlge ühest Origenese kirjatööst. Hieronymus luges ja oli šokeeritud – milline segu kristlusest ja kreeka filosoofiast! Ta saatis selle teose  rooma piiskop Anastasiuse kätte, kellest ta väga lugu pidas; koos kaaskirjaga teos kindlalt hukka mõista.  Anastasius ei hakanud seda üksi tegema, sest Origenes on ikkagi väga tuntud teoloog ja usumärter. Anastasius kutsus kokku sinodi. Sellel leiti, et õige kristlasest kirikumehe raamat see küll ei ole. Tegelikult oligi Origenes selle mõelnud paganatele, kes huvitusid kristlusest, mida Origenese ajal  (185-234) üldiselt tooreks usundiks peeti ja naeruvääristati. Kuid haritlaskonna hulgas leidus ka neid, kes olid tahtlikud seda usku lähemalt tundma õppida. Ristimiseks muidugi need paganlikud lugejad esialgu veel valmis ei olnud. Origenes püüdis selgitada neile kristluse põhitõdesid läbi nende poolt kõrgelt hinnatud platonistliku filosoofia. Rooma sinod kuulutas raamatu vastuvõetamatuks, mida see poolteist sajandit pärast Origenest elanud kristlase jaoks ka muidugi oli.  Origenest ennast hakati pidama poolpaganaks. Tema tollaseid vagadusepüüdeid ironiseeriti ja seda kiriku poolt.

431.aastal tuli kokku Ephesose kirikukogu. Nüüd oli arutluse all küsimus, mis oli seotud Konstantinoopoli patriarhi Nestoriusega.  Selle küsimuse tõstis üles Aleksandria patriarh Cyrillos. Asi oli tõsine: pealinna patriarh õpetab valeõpetust!  Konstantinoopoli patriarh oli väga kõrge koht. Keiser Theodosius II oli sellele kohale kutsunud tõsiuskliku Antiookia munk-vaimuliku, sest  keisri õde Pulcheria, kellel oli vennale suur mõju, soosis Ida-kirikut. Milles siis Nestoriuse valeõpetus seisnes?

Nestoriust oli hakanud häirima Jeesuse ema Maarja liigne ülistamine. Maarjast oli tehtud nagu jumalanna. Maarja ei ole „jumala sünnitaja“ (theodocos) milline väljend ometi tema kohta laialt käibel oli! Maarja on sünnitanud  ikkagi inimese, Jeesuse Kristuse! Tuleks öelda: xristodocos, (kristuse sünnitaja), arvas Nestorius. Aleksandria patriarh Cyrillos, kellele üldse Antiookia piiskopi valimine Konstantinoopoli patriarhiks vastukarva oli, ründas Nestoriust ägedate sõnavõttudega. Cyrillos avas kontsiili juba enne, kui Nestorius ja  antiooklased kohale jõudsid. Saalis valitses ärevus:  kui Maarjat ei nimetata jumalasünnitajaks, siis hakkavad paljud  arvama, et Jeesus pole tõeline Jumal! Neitsi Maarja  kandis  Jumala Poega, ta on Jumala ema! Keiser püüdis küll seista Nestoriuse eest, kuid Cyrillos oli kaasa võtnud mehi, kes tegelikult olid kirikuteenistusest kõlbmatutena eemaldatud, kuid kes olid lärmakalt valmis tema vaadet toetama. Ida piiskopid protesteerisid, miks alustati kontsiili enne nende kohale jõudmist. Nestorius taandas ise end patriarhi kohalt, läks tagasi  Antiookiasse. Keiser kinnitas tema otsuse ja määras uueks patriarhiks Maximianuse. Cyrillose aga saatis ta pagendusse. Sealt pääses Cyrillos varsti –  altkäemaksu eest. Vaidlus Kristuse olemuse üle aga ei tahtnud lõppeda. See jätkus kirjateel. „Millal siis Jeesus-inimene sai jumaliku jõu, kui ta inimesena sündis?“ küsiti Nestoriuselt. Nestorius arvas, et Jeesuses oli nii jumalikkust kui inimlikkust. Selle eest mõistis keiser ta pagendusse Egiptuses. Ega siis Jeesus osadest ei koosnenud! Ka Antiookia piiskop Johannes, püüdes päästa oma isiklikku positsiooni, nõustus Nestoriuse hukkamõistmisega ja nõudis seda ka teistelt vaimulikelt. Kuid nemad võtsid ette ja läksid  Rooma riigi mõjupiirkonna alt hoopis ära  Pärsiasse. Kristlus, nii nagu nemad sellest aru said, hakkas Idas laialt levima; kuni budism ja islam seal oma pealetungi alustasid.

Aleksandria patriarh Dioskur alustas uue vaidluse. Ikka Kristuse olemuse üle. Probleemi oli esile kutsunud jällegi keegi antiooklane, nimega Eutychos. Dioskur sõitis koos Konstantinoopoli patriarhi Flavianiga Rooma, et paavst Leolt selgust nõutada. Leo võttis nad vastu, rääkis, et Kristusel on alati olnud kaks substantsi: jumalik ja inimlik. Lähemalt ta ei selgitanud, aga see tundus nagu nestoriaanlikuna. 449.aastal kutsus keiser selle küsimuse üle arutamiseks ja Eutychose õigeusklikkuse välja selgitamiseks kokku sinodi Eesoses, Dioskuri eesistumisel. Sinodist võttis osa ka paavst Leo Suur. Paraku läks vaidlus seal nii ägedaks, et seda kirikumeeste kokkutulekut hakati nimetama röövlite sinodiks.

Antiookia teoloogia mõisteti hukka koos Eutychosega. Kuid sellega lugu veel lõppeda ei tahtnud. Sinod järgnes sinodile – nii raske oli eneseõigust täis inimestel mõista armastavat, ennastkohverdavat Kristust. 451.aastal võeti Kalchedoni kirikukogul vastu usuvormel, mille kohaselt Jeesus Kristus siin maa peal oli üks isik jumaliku ja inimliku loomusega, mis on segunematud ja lahutamatud. Ega seegi vormel tülisid lõplikult ei summutanud.

Aga kuidas usume meie, adventistid?

Jumal alandus inimest päästma, sündides inimesena inimeste hulka. Igal hetkel oleks ta võinud pattu teha – Ta ei teinud. Igal hetkel võis ta oma jumalikkuse tagasi võtta. –Teiste inimeste kannatuste leevendamise pärast kasutas  Ta seda, enese pärast mitte. Ühe patustanud inimese, Aadama, tõttu, oli inimkond määratud hukule. Teine aadam, Jeesus Kristus, õige, kandis patustanute asemel surmanuhtluse. Jumal ei või surra. Jeesus suri inimesena inimeste päästmiseks. Ta lasi Isal end surmast äratada. Tema hääl äratab ka meid.

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kristlased paavsti riigis

Raudne Rooma ei suutnud vägivallaga võita kristlust. Kristuse-vastane  heitis siis tema kõlbmatuna kõrvale ja võttis kasutusele teised meetodid.

 

325.aastal, kui keiser Konstantinus lasi kokku kutsuda Nikea kirikukogu, et mõningates teoloogilistes küsimustes selgust saada ja muidki kristlaste kogudusega seotud probleeme lahendada, hakati teda, sel ajal veel paganlikku keisrit, kristliku kiriku peaks pidama. Sellel kirikukogul oli ta ka eesistujaks. Kogudustes, nagu niisugusel puhul ikka, leidus rahulolematuid. Kartaago piiskop Donatus avastas, et tema eelkäija oli viimase suure kristlaste tagakiusamiskampaania ajal võimudele välja andnud koguduse pühi raamatuid ja neid isegi avalikult põletanud. Koguduste juhid, kes tagakiusamise aegadel on Kristuse vaenlastega koostööd teinud, tuleb valekristlastena kogudusest lahutada! Donatus nõudis ka, et need, kes kirikus teenistusi peavad, tohivad olla ainult kõlbeliselt puhtad inimesed.  Tertullianuse, Montanuse ja Cyprianuse kirjutusi uurides leiti, et kirik on täiesti ilmalikkuse teele kaldunud. Õieti teravaks läks asi siis, kui Kartaago piiskopiks määrati Caecilianus, kes püüdis riigivõimuga häid suhteid hoida, sest keiser Konstantinus üritas donatistlikku liikumist alla suruma hakata jõuga. Paljudes linnades lõhenesid kogudused donatistlikeks ja mittedonatistlikeks. Sellesse võitlusesse sekkus jõuliselt Hippo piiskop Augustinus.

Augustinus oli pärast mitmeid eksiteid kristlusesse pöördunud mees. Ta oli filosoofia ja retoorika õpetaja. Kuna ta oli kuulnud, et Milaano piiskop Ambrosius peab suurepäraseid jutlusi, siis ta läks teda kuulama, nii kõnekunsti täiendamise mõttes. Kuid midagi oli Augustinuses säilinud ka tema tõsiuskliku ema õpetustest. Augustinuse hing janunes isikulise Elava Jumala järele. Mõtisklusist äratas teda õuest kostuv lapse hääl: „Tolle, lege!“(Võta, loe!)  Olles siis avanud huupi Piibli luges ta: „Elage kombekalt nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte prassimises ega purjutamises, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemises himude rahuldamist!“ (Ap.13,13-14) See oli Augustinusele elu pöördepunktiks. Järele mõeldes leidis ta, et inimene vajabkiu ilmutust Jumalalt. Oma mõistuse pingutustega ta tõeni ei jõua. Niisiis allutas ta filosoofia teoloogiale. Donatistide arvustav meelsus oli Augustinusele vastumeelne. Ta asus kogu oma kirja- ja kõnekunsti kasutades võitlema donatismi vastu, mis kogudustes  küllaltki kiire leviku oli leidnud. Paraku võttis ta abiks ka riigivõimu. 414.aastal  võetigi donatistidelt kodanikuõigused . Järgmisel aastal aeti donatistide kogunemised laiali surmanuhtluse ähvardusel.

410.aastal vallutasid läänegoodid Rooma. Pealinn ja residents oli sel ajal küll Ravennas.

Kui keiser Honoriusele ehmatav sõnum sellest toodi, oli keiser hämmastunud. Ütles: „Alles ta vast sõi minu peapesalt!“ Arvas, et on juhtunud õnnetus tema lemmikkukega, kelle nimeks oli  ka Rooma.

Honorius oli keisriks saanud väga noorelt. Rohkem kui riigiasjad meeldis talle askeldada  tuvide ja kanadega.

Kui Rooma vallutati põgenes Kartaagosse kristlasest avaliku elu tegelane-teoloog Pelagius. Ta oli pärit Britanniast, kõrget kasvu, väärika olemisega ja väga haritud. Rääkis vabalt kreeka ja ladina keelt. Kahjuks on tema kirjatöödest  vähesed säilinud. Hoopis rohkem on neist alles tema vastaste poolt tehtud väljavõtteid. Need muidugi on ka vastaste poolt valitud rõhuasetusega. Vastaseid häiris nimelt see, et Pelagius oli range ja jäik moralist. Seda siiralt. Tema kohta öeldi: „Püha mees!“Pelagiusel oli mure koguduse moraalse allakäigu pärast. Tema meelest soodustasid seda omakorda Augustinuse jutlused Kristuse suurest armust.

„Inimesel on vaba tahe, kas patustada  või patust hoiduda!“ rääkis Pelagius, „Meile on toeks  Jumala abi. Laps sünnib ilma süütuna…“ . „Ei,“ ütles Augustinus. „Laps sünnib juba  Aadamalt päritud patuga. Sellepärast on igal inimesel kalduvus patustada. Imik peab  koheselt ristitama, sest kui ta sureb ristimata, siis on ta välistatud taevariigist ja igavesest elust! Kui mind oleks lapsena ristitud, ma poleks kunagi patuteele läinud.“ See viimane on muidugi  küsitav. Aga Augustinusest peale on kirikutesse sisse viidud lapseristimine, milles kustutatakse pärispatt (See ei ole piibellik seisukoht!) Augustinusest sai katoliku kiriku ideoloogilise aluse panija.

Pelagiuse peale läks kaebus Rooma, et ta on valeõpetaja, kes alahindab igapäevast Kristuse armu vajadust, ilma milleta on usuelu võimatu. Rooma piiskop Anastasius (399 – 402) kuulutas otsustavalt: „See on ketserlus, mille vastu tuleb võidelda!“ Anastasiusele järgnes energiline, võimekas Innocentius, kes ennast esimesena ise paavstiks (isaks)  nimetas. 381.aastal Konstantinoopoli kirikukogul oli otsustatud, et Rooma, Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma piiskopid nimetatakse patriarhideks, kellel on siis oma võimupiirkond Esikoht muidugi kuulub Rooma patriarhile. Innocentius nõudis, et kõik teoloogilised küsimused tuleb lahendada Roomas. Pelagius oma õpetusega mõisteti hukka. Kui Innocentiuse asemele tõusis Zosimus, saatis Pelagius talle selgitava  kirja oma usulistest arusaamadest. Zosimus tahtiski  tema küsimust uuesti arutlusele võtta, kuid Aafrika piiskoppide ja keiser Honoriuse ägeda vastuseisu tõttu oli ta sunnitud Pelagiuse kirikuteenistusest täiesti kõrvaldama.  Pelagius läks ära Jeruusalemma ja sealt Egiptusesse, kus ta ka suri. Tema surmaga aga ei lõppenud tema õpetuste mõju. 431.aastal kuulutas Rooma  kirik Pelagiuse ja tema tõsise järgija Celestiuse ketseriteks. Niisiis olid nemad paavsti riigi esimesed ketserid. (järgneb)

 

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kristlased Rooma riigis (18.osa)

Vana-kreeka meisterlikult kirja pandud mütoloogiakangelased vaimustasid roomlasi.  Konstantiuse poja Konstantinuse lemmikkangelaseks oli Herakles, kes müüdis saavutas surematuse iseenese jõul. Tema oli noore Konstantinuse jumal.  Konstantinus ise aga kuulutati kaaskeisriks Galeriuse kõrval. Kuid Galerius haistis temas konkurenti. Ta üritas Konstantinust tappa, aga see põgenes siis veel elava isa juurde. Pärast isa surma läks lahti avalikuks võitluseks võimu pärast. 312.aastal lahingus Maxentiusega sai Konstantinus mingi vaimuliku nägemuse. Kaks aastat hiljem tunnistas ta Arles`i kirikukogu ees, et sellest hetkest peale oli tema kristlane. Ilmselt tal ikkagi, võib olla et ema mõjul, usk Elavasse Jumalasse hingepõhjas juba pesitses. Kui võidu saavutanud Konstantinus oma vägedega pealinna sisse marssis, ei suundunud ta kapitooliumi pühamusse Jupiteri altaril ohvrit tooma, mis senini traditsiooniks oli. Aga ta ei öelnud ka avalikult lahti  Sol Invectuse kummardamisest, mis tema keisrist isa ajal oli eriliselt ausse tõstetud. 313.aastal kuulutas Konstantinus Milaano ediktiga  kristluse Rooma riigis lubatud usundiks. Vastuteenena lubasid piiskopid, et  kristlased võivad osaleda  „õiglases sõjas“ ja et sõjaväeteenistusest keeldujad pannakse kogudusest välja. Raskusi tuli kristlastel hingamispäeva pühitsemise küsimuses. Jumala Käsu kohaselt pühitsesid kristlased loomise ja lunastuse mälestusmärgina nädala seitsmendat päeva, laupäeva.

Rooma riigis aga oli pühaks päevaks  „Võitmatu Päikese“, Sol Invectuse,  auväärne päev. (saksa keeles Sonntag, eesti keeles pühapäev).  321.aastal, seitse aastat pärast usuvabaduse väljakuulutamist, kinnitas keiser Konstantinus oma ediktiga päikesepäeva pühitsemise nõuet. Uute kannatuste ärahoidmiseks otsisid kirikujuhid kuldset keskteed. Leiti, et pühapäeva võiks ju pühitseda Kristuse ülestõusmise auks… Või et päev pole nii oluline, hingamispäev laupäeval on mõeldud rohkem juudi rahvale?… Põhjendusi  otsitakse  tänase päevani ja seda teevad need, kes peavad endid usklikeks inimesteks.  Kommunistid lahendasid küsimuse pragaatilisemalt: muutsid kalendris päevade jaotust nii, et seitsmes päev on pühapäev. Kirikud aga oma kalendrit muutnud ei ole, sest esimest ülestõusmispüha pühitsetakse ikka pühapäeval ja Piibli järgi tõusis Jeesus hauast üles just nädala esimesel päeval.

Kristuse kui tõelise Jumala ja täiusliku inimese olemus oli Konstantinusele probleemiks. Ta mõtles selle üle, kutsus küsimuse arutamiseks kokku isegi kirikukogu, Nikaias, 325.aastal. Sellel kirikukogul oli ta ise eesistujaks. Kirikukogu kinnitas Jumala kolmainsusliku  olemuse õigsust: ISA on Jumal, POEG on Jumal, PÜHA VAIM on Jumal; ometi ei ole kolme Jumalat – need kolm on üks.

324 – 330 aastail rajas  Konstantinus Rooma riigile uue pealinna, Bosporose väina äärde. See oli loodusliku asendi poolest paremini kaitstav kui Rooma. Ta kavatses selle nimetada  Roomaks, kuid seda hakati nimetama Konstantinoopoliks, Konstantinuse linnaks.

Paganliku riigiusundi pontifex maximuse ametist Konstantinus ei loobunud. Ta lubas ka paganlike usutalituste korraldamise jätkamist. Enne surma aga lasi ta end ristida Caesarea piiskop Eusebiosel, kes oli arianist. Arianistid arvavad Jeesust madalamaks jumaluseks ja Püha Vaimu lihtsalt mõjuks.

Pärast Konstantinust valitsesid Rooma riiki keisritena tema pojad, kes olid saanud kristliku kasvatuse. Vennapoeg Julianus, kes ka keisriks tõusis, üritas riiki tagasi pöörata endise paganliku usu juurde, kuid rahvas suhtus tema reformidesse vaenulikult. Ühel sõjakäigul sai ta  surma.

Kaks sajandit kestnud heitluses oli võidu saavutanud kristlus. Järgmised rooma keisrid olid kristlased. Keisrivõim hakkas osalema kirikuküsimuste lahendamisel. Kristlaste koguduste vaimulikud juhid vabastati riigimaksudest ja kohustustest. Kogudused said äri- ja pärimisõiguse; piiskopid aga kohtupidamiseõiguse. Kuidas need eesõigused kristlaste koguduste vaimulikku kasvu mõjutasid on juba iseküsimus.

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kristlased Rooma riigis (17.osa)

299.aastal tulid Rooma  keisrid kokku erilisele ohverdustseremooniale, kus pidi selguma Rooma riigi tulevane saatus. Neid keisreid oli nüüd kokku neli, kuid „peakeiser“ oli Diocletianus, teised olid abid. Tema oli teinud riigi administratiivse ümberkorralduse, jaganud Rooma impeeriumi neljaks prefektuuriks, prefektuurid omakorda diötseesideks, mida juhtisid vikaarid.

Diocletianus, keiser 283 – 305 (astus ise tagasi) oli Illüüriast pärit, vabaks lastud orja poeg. Ka tema lähim kaaskeiser väimees Galerius oli pärit talupoja perest, aga, vastupidiselt Diocletianusele, võimu järele janunev. Oma karjääri olid nad teinud sõjaväes. Galeriuse ema oli fanaatiliselt usklik naine, kuid paganlike uskumuste järgija. Kristlust ta vihkas. Sama meelt oli ka Galerius. Diocletianus oma valitsemise esimesel poolel kristlastele kibedat ei teinud, tal oli riigi majanduslike-administratiivsete asjadega tegemist palju ja nende korraldamisel ilmutas ta arukust. 284.aastal juhtus Nikomeedias, Bitüünias, tulekahju. Põles ära osa sealasuvast keisripaleest. Ohvrilooma sisikonda uurides ütles Galerius, et oht varitseb riigi sees. See võib seisneda vaid kristluse kiires levikus. Galerius oli vanade rooma jumaluste jäik kaitsja. Diocletianus võttis tuld. Valitsuse tegevusetusel selles küsimuses tuleb lõpp teha! Kuigi piinamistele allutatud kristlased endid süüdi selles tulekahjus ei tunnistanud, siiski jätkusid arreteerimised. Märtrite kannatused hoopis tugevdasid kaaskristlaste otsustusvõimet. Diocletianus andis korralduse, et kõik riigiametnikud ja sõjaväelased peavad riigiusundi jumalatele ohvri tooma. See oleks vast jumalate viha leevendamiseks esialgu piisav. Galerius nõudis koguni rohkemat: kristlaste füüsilist hävitamist. Otsiti nõu Apollo oraaklilt. Aga selle jutt oli segane, vastused poolikud. Järeldati, et Apollo nõustamisvõimalused on takistatud riigis levinud mitmesuguste usundite tõttu. Kõik see viitas kristlusele kui vaimulikule ohule. Diocletianus käskis Nikomeedia  kristlaste uue kirikuhoone maha kiskuda ja tingimata põletada kõik riigis leiduvad kristliku sisuga tekstid. Rooma piiskop Anthimus tapeti. Igasugustesse rahvakogunemistesse suhtuti ka kahtlustavalt, sest nende varjus võisid toimuda kristlikud jumalateenistused. Silmapaistvamad koguduse liikmed kaotasid elu, nende varandus konfiskeeriti. See kristlaste tagakiusamiskampaania oli viimane, kuid ka suurim Rooma riigis.See ületas oma ulatuslikkuses kõik eelmised, eriti riigi idaosas. Märtrite arv oli suur. Aga suur oli ka usust taganejate arv. Viimaste põhilise osa moodustasid nn.traditsioonilised kristlased.

305.aastal pöördus keiser Diocletianus Nikomeedias, seistes Jupiteri kuju ees,  pisarsilmil rahva poole tunnistades tervise halvenemise tõttu vajadust puhata ja seetõttu soovis ta tagasi astuda. Ta oli esimene rooma keiser, kes seda vabatahtlikult tegi. Ta oli valitsuse  eesotsas püsinud üle kahekümne aasta. Konstantius ja Galerius jagasid võimu kaheks: Konstantiusele Lääne- Rooma ja Galeriusele Ida-Rooma. Igavesti rahulolematutele leegionäridele pani  Diocletianus südamele, et keisrivõim on jumalik ja keisri isik püha. Keisri vastu kätt tõsta ei tohi. Siis siirdus ta oma lapsepõlve kodumaile Illüüriasse ja tegeles  seal aiandusega. Elas veel neli aastat. Tema sealse perepalee kohale on ehitatud katoliiklik kirik.

Konstantiusel oli naine Helena. Aga see naine oli kristlane. Neil oli poeg Konstantinus. 289.aastal pidi Konstantius end naisest lahutama. Teisest abielust sündis talle kolm poega. 305.aastal Konstantius haigestus ja see haigus oli talle surmaks. Surma eel avaldas ta tungivat soovi, et järeltulijaks keisrina saaks  poeg Konstantinus. Konstantinuse poole rahva silmad pöördusidki.

Galerius kaaskeisriks idas oli Licinius. Adrianopoli lahingus Liciniuse vastu Galerius kaotas. Pärast seda hakkas ka tema tervis halvenema. 311.aastal väljastas ta kristlaste kohta tolerantsuse edikti, kuid see oli kehtiv vaid tingimusel kui ei olnud eksitud riigi seaduse vastu. Siis Galerius suri.

313.aastal väljastasid Konstantinus ja Licinius usuvabaduse edikti.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar