Ennast salates

„Kell oli kaks öösel, kui rong väikeses jaamas peatus. Sealt oli mul veel seitse kilomeetrit minna. Tee oli täis tuisanud paksu tuhkjat lund. Teed palistasid mõlemalt poolt sarapuupõõsad. Kauguses oli vilkumas tulesilmake – külas mind juba oodati. Läbi lumise hämariku märkasin äkki, et mingid kogud hüppavad üle tee. Hundid! Pärastsõjaaegses Rumeenias oli hunte palju. Mul tõusid õudusest juuksed püsti nagu traadid ja müts kerkis nende kohale. Üks-kaks hunti mehele veel midagi ei tee, aga neid oli seal terve kari! Mu südamest tõusis appikarje Jumala poole. Väljapääsmatult raskes olukorras palvetavad kõik, olgu nad usklikud või uskmatud. „Issand, kui sa mulle elu kingid, siis pühendan selle tervenisti evangeeliumitööle!“ Sellega oli tõotus antud ja ega mul jäänudki muud üle kui edasi astuda.“ Sellise loo jutustas meile Kiievi adventkoguduse pastor Aleksander Parassei 1960-ndail aastail, kui ta Rakvere kogudust külastas.
Parasseist oli pastor saanud 1946.aastal. Ta oli lõpetanud Rumeenias teoloogilise kõrgkooli ja saadeti tööle Moldovasse. Parassei oli intelligentne mees, käitumiselt viisakas ja inimeste vastu väga tähelepanelik. Oma kümne-aastase tööperioodi jooksul Moldovas suutis ta kokku koguda laialipaisatud ja sõjaajal praktiliselt hävitatud seitsmenda päeva adventistide koguduse. Ainukesed liikluvahendid olid rong ja veoautod. Raadiot ja isegi telefonisidet ei olnud. Sõnumid, mida Parassei kogudusest kogudusse kandis, olid usaldusväärsed ja hädavajalikud, sest et 1946-47 aastail ahistas riiki näljahäda selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Mingeid tagavarasid kellelgi polnud, sest sõda oli kõik võtnud. Palju inimesi suri neil aastail nälga. Maainimestelt võeti teravili riigivõimu poolt vägisi. Parassei külastas kõiki koguduse grupikesi, julgustades inimesi üksteist aitama. Kui olukord riigis juba nagu stabiliseeruma hakkas, siis tõdeti, et koguduseliikmeist keegi nälga surnud ei olnud. Oma saabumisest püüdis Parassei ikka teate ette saata, et kogudus koguneda teaks. Tal oli hea organiseerimise ja kaasamise oskus. Tema jutlused olid piltlikud ja hästi meeldejäävad. Beltsõ pensionär-pastor Vassili Andrusjak meenutab: „Terve nädal ma kordasin veel oma mõtetes kuuldud jutlust, nii huvitavad olid need. Need julgustasid mind Jumalale ustavaks jääma ka siis, kui olin armeesse aega teenima kutsutud. … Seda hetke ei unusta ma kunagi, kui Parassei tõsisel ilmel minu poole pöördus ja ütles:“ Vassili, sul on tarvis valmistuda ristimisele!“ Meie koguduses ristis harilikult inimesi minu isa, aga minu ristimise puhuks sõitis Parassei kohale. See oli reede, 24.september 1954. Õhtusel jumalateenistusel pidas pastor Parassei üleskutsuva jutluse. Seejärel toimus ristitavate küsitlemine. Mäletan, et vend Parassei palus ristitavatel öelda Jumala käsud. Minule langes neljas käsk. Veel pidime mitmetele küsimustele vastama ja siis piduliku üheaegselt antud tõotusega pühendama endid Jumalale; kinnitama, et jääme Talle ustavaks mistahes elu-olukordades. Peale jumalateenistust, pimeduse katte all läksime Reuti jõele, mis asus meie koosolekuruumist nelja kilomeetri kaugusel. Sel õhtul võttis ristimise vastu kaksteist inimest. Seistes sümboolse Jordani vees pöördus Aleksander Feodorovitš minu poole sõnadega: „Kallis vend Vassili, sinu usu peale ristin ma sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel!“ Selle piduliku ja õnnestava hetke rõõmu olen kandnud ma eneses kogu elu.“ (Adventistski Vestnik, 1(59)-2009, lk.10)
1955.aastal kutsuti Parassei Moskvasse NL adventkoguduste peasekretäriks. Pärast teenistust Moskvas määrati ta tööle Kiievisse, Ukraina koguduste juhiks.
1960ndatel aastatel jõudis Eestisse uskumatuna tunduv sõnum, et Parassei on evangeeliumitööst vabastatud. Põhjuseks toodi, et ta lubavat Kristuse surma mälestustalitusest osa saada ka neil, kes ei ole koguduseliikmed ja et tal on suhted välismaaga. Kogudusetöö Kiievis oli väga elav, aga kommunismi poole pürgivas riigis pidi usklikkus saama välja juuritud.
Moldova jutlustajad Melnik ja Jaruta otsustasid kutsuda Parassei tööle Moldovasse, kuid Parassei keeldus. Ta ütles: „See tekitaks lõhe adventkoguduste vahel. Mina pean siia jääma. Olgugi, et lihtliikmena. Jumalal tööd jätkub. Hoidke ka teie seal üksmeelt ja ärge lubage kogudustes mingeid lahkhelisid.“
„Kui hilisematel aastatel oli jälle võimalus külastada Parasseid Kiievis, leidsin ta ikka rõõmsameelsena ja temale omaselt heatujulisena. Ikka tundis ta huvi koguduse töö ja nende liikmete käekäigu vastu, keda ta isiklikult oma tööaastailt Moldovas mäletas. Ta oli täiesti pühendunud jumalariigi tööline.” (Vassili Andrusjak)
Adventkoguduse töö Kiievis on edenenud ja kasvanud väga suureks.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s