Prantsusmaa põlisrahvaks olid gallialased (galaatlased, keldid), kelledest kaks suguharu olid siirdunud elama Väike-Aasiasse. Nemad seal said apostel Pauluse misjonipõlluks. Aga näib, et rohkemgi gallialastest olid sunnitud 4.sajandi paiku oma elukohta vahetama. Muist tulid Läänemere idakaldale – neist said lätlaste esivanemad; muist läksid Britanniasse, Iirimaale. Üldse olid gallialased Lääne-Euroopas väga laialdaselt levinud rahvas; kuni 4.sajandil hakkasid nende aladel metsases Kesk-Euroopas elama germaani hõimud: läänegoodid, burgundid ja frangid. Need segunesid kohalikega ja frankide, ilmselt kõige tugevama hõimu järele hakati läänepoolseimat nimetama frankideks (prantslasteks).
Frangid olnud heledajuukselised, õlgadele allalangevate lokkidega. Aga selliseid lokke tohtinud kanda ainult hõimupealikud, teised pidid oma juuksed lühemaks lõikama. Frangi kuningas Merovingil (Merowech) oli poeg Childerich, kes aga riigist välja aeti, sest et ta oma lokkidega naisi võrgutama kippus. Childerich leidis varjupaiga Tüüringeni kuningalossis. Kaheksa aasta pärast kutsuti ta siiski tagasi, kuna tema isa suri ja tarvis oli troonipärijat. Kuid temasse armunud Tüüringeni kuninga abikaasa Basina põgenes oma mehe juurest ära Childerichi juurde. Nende kooselust sündis poeg Chlodovech, kes 15-aastaselt frangi kuningaks sai.
Chlodovech sõlmis liidulepingu burgundidega. Need elasid sel ajal Lyoni ümbruses. Burgundid tunnistasid põhimõtteliselt juba kristlust, kuid võitluses võimu nimel usk neile palju ei tähendanud. Üks Burgundia troonile pürgijatest, Gundobald, kägistas kuninga ja tõukas tema abikaasa kaljult alla vette, nii et naine uppus. Tütar Chlotilde (Grothilde) sai naiseks Chlodovechile. Chlotilde kristlik meelsus ja vaikne misjonitöö mehe juures tulemusi ei andnud. Mida ligitõmbavat toores ja vägivaldne Chlodovech ristilöödud Kristuses leidma pidigi! Chlodovechil aga tuli ette sõda alemannidega, kes olid samuti germaanlased. Alemannid elasid Reini jõe kesk-ja ülajooksul. Hirmuäratavas lahingus alemannidega lõid frankide read vankuma. Suures hädas tulnud Chlodovechile meelde oma naise sõnad, et inimeste eneste valmistatud puuslikest jumalad ei ole võimelised palveid kuulma. Jeesus on maailma looja ja ka selle üle valitseja. Chlodovech tõstis silmad taeva poole ja hüüdis appi kristlaste Jumalat. Ta andis tõotuse tulevikus üksnes teda austada ning teenida. Siis juhtus, et alemannide kuningas langes noolest läbistatuna. Tema surm tekitas leeris segaduse, mis lõppes alemannide kiire põgenemisega.
Chlodovech pöördus koju võitjana. Reimsi linn võttis teda vastu piduehtes. Chlodovech ja koos temaga 3000 ülikut siirdusid nüüd katedraali kuninga tõotust täitma. Kiriku altari ette sõitis Chlodovech ratsahobuse seljas, purpurmantlis ja kroon peas. Katoliiklasest piiskop Remigius toimetas sümboolse ristimistalituse. See oli aastal 496. Selline formaalne ristimise vastuvõtmine aga ei tähendanud Chlodovechile veel uut, kristlikku loomust. Kaugel sellest! Chlodovechi huvitas kõige enam oma maise kuningriigi kindlustamine. Võitluses võimu pärast ei kõhelnud ta tapmast kõige lähemaidki sugulasi. Kiriku dogmadest ja distsipliinist ta ei hoolinud. Kiriku sinodid pidid arvestama frangi kuninga soovidega. Kuningas oli see, kes määras piiskoppe ja müüs vaimulikke ameteid raha eest isegi päris paganatele. Traditsioon nõudis, et Roomas ametisse valitav paavst astuks “peetruse troonile” tühjade kätega. Seda maisest varast rituaalse loobumise akti osati suurepäraselt pöörata valimiskingitusteks või lubaduste andmiseks. Vastutasuks pidas opositsioon oma suu kinni. Kuna vaimulikkond kujunes välja nüüd põhiliselt ikka rikaste hulgast, siis tehti kirikule ka rikkalikke kingitusi. Nõnda rikastus rooma-katoliku kirik küll aineliselt, kuid vaesustus vaimulikult. Frangid ise asusid oma rahvuskaaslastest germaanlasi ristiusku pöörama. Sõjakäigule minnes võeti ikka ka vaimulikud kaasa, ristimistalituste toimetamiseks. Vastutõrkujate jaoks oli relvahirm. Kristlik kirik oli saanud frangi valitsejatest tugeva ilmaliku toe, sest kõik, kes ei soovinud allutada end rooma piiskopi käe alla, loeti vaenlasteks. Samas aga on prantsuse katoliiklik kirik läbi sajandite püüdnud Roomast materiaalses osas võimalikult sõltumatu olla. Frangid kindlustasid paavstlusele teed võimule, kuid frangi riik, Prantsusmaa, oli ka see, kes 18.sajandi lõpul paavstlusele “surmahaava” andis. Paavst kaotas Kirikuriigi Itaalias. Riigiks on tal praegu keskmise talukoha suurune Vatikan. Prohvetikuulutuse kohaselt aga pidi see surmahaav pidi ära paranema (Ilm.13,3). Tänapäeval on paavst jälle poliitikamaailmas arvestatav tegelane.
Kirikulugu 